Tuesday, January 5, 2010

Üks väga minu Eesti moodi riik


"Minu Eesti"
Justin Petrone

Üldiselt ma üritan teiste inimeste arvamuste lugemist vältida enne, kui enda oma kirja saan, aga midagi ma sealt internetist uurisin ja siis poolkogemata poole tähelepanuga lugesin ühte blogi, mille autor oli raamatus hirmus pettunud. Et negatiivne ja eestlased on tuimad ja kurjad ja nõnda edasi. Mina mõtlesin sellepeale muidugi kohe, et nii-nii, ilmselgelt pole välismaal elanud. Sest tegelikult on kõik sulatõsi. Eestlane ei ole mitte ainult kuri, vaid ka ebaviisakas, külm ja reserveeritud. Vaata, lugeja, endale näkku ja küsi, millal viimati tänaval võõrale inimesele naeratasid. Millal ütlesid viimati palun või aitäh? Millal vabandasid, kui kedagi kogemata nügisid ja millal vabandasid lihtsalt sellepärast, et tänaval tekkis arusaamatus (kes peaks mööduma vasakult ja kes paremalt poolt) mistõttu võõraga terve minuti koha peal tammusite. Selline ette-taha viisakus tundub totter? Mida oligi tarvis tõestada.

Minu jaoks oli Petrone('i? itaalia- või ameerikapäraselt?) aus kriitika meie armsa Eestimaa kohta parim osa sellest raamatust. Mõnda aega võib ju kuulata seda oh how nice how pleasand what a charming old town juttu, aga siis tekib tunne, et jajah, toretore, kuidas TEGELIKULT on. Mis ei ole ilmselt ehteestlaslik suhtumine, eestlane tundub üldiselt ikka olevat pimeduseni patriootlik, teda lihtsalt kasvatatakse nii. Kõigis õppeainetes, kus saab, pannakse põhirõhk eestlasele (ja just eestlasele, mitte Eesti elanikule. Mida teame tegelikult baltisaksa elust?), igal pidulikult puhul lauldakse hümni, viimasel ajal on ülipopulaarseks saanud ka rahvusliku tikandi ja kanga kasutamine igal pool, kus võimalik. öö-, päeva- ja külalaulupeod, pisaraid kiskuvad mastaapsed rahvuslikud filmid, raamatud, milles kõiksugu väljamaalased meie väikesele riigile truudust vannuvad. Eesti keel sai iludusvõistlusel teise koha ja kõlab nagu laulmine, eestlased on igal alal kuulsad. skype, lurich ja palusalu. The little country that could.

Mis ei ole läbinisti halb. Jään vaadetelt siiski konservatiivseks ja konserveeriks seda eestlust ka meeledi. Rahvused teevad maailma rikkamaks ja kui me enda oma tahame säilitada, on teatud müütilisus väga oluline. Meid on ainult pisut üle miljoni, kui me pooli enda seast superkangelasteks ei peaks, siis poleks meil üldse lootust. AGA aga aga. Kodumaa-armastuski ei tohiks päris pime olla. Peaksime märkama, ja välismaal elanu jaoks on see lihtne ülesanne, ka oma vigu. Ja võibolla tõepoolest neid ka teistele rohkem eksponeerima. Vii tuttav turist, kes põhivaatamisväärsusi on näinud, Koplisse, Musta-, Lasna- või Õismäele, Paldiskisse, Sillamäele või lihtsalt rongiga Viljandisse (kesklinna suunas liikudes läbite siis linnaosa, mis minu inglise sõbra jaoks kehastaski Ida-Euroopat). Või palu neil tulla talvel või hilissügisel, kui kõik on arutult ühevärviline. Ja SIIS tutvusta talle kohalikku inimest, kes oma ümbrusest hoolimata on tegelikult külalislahke ja hea südamega, lihtsalt introverne ja napisõnaline. Kui eestlane õpiks armastama oma kodu nii, nagu seda teeb Mr Petrone, kogu tema ilus ja inetuses, oleks õnn üsna lähedal.

Raamatust ka:) Petrone kirjutab väga haaravalt ja vaimukalt, ei mäletagi, millal raamat viimati nii kiiresti käes jooksis. Kindlasti on suur osa ka uudishimul: mida need inostranjetsid ikkagi meist arvavad. See võib mul olla muidugi ka mingi isiklik kiiks, olen solvumise hinnaga arvestades alati valmis kuulama, mida inimene TEGELIKULT arvab minust või minu sõpradest ning üritan seda enda arusaamadega võrrelda. Nagu eespool mainitud, siis antud raamatu autoriga olen enamus ajast ühel meelel.

Väga meeldis mulle ka peategelase ja jutustaja enda areng läbi raamatu, omamoodi eestlaseksmuutumine. Kuidas loo alguses igal pool ebaviisakust ja huvi puudumist kogev ameeriklane lõpus kaasmaalaste liigfamiliaarsest suhtlusviisist ära kohkub. Tore episood oli ka see, kus noormees pärast pikka masendavat talve saabunud joovastaval kevadel enese pulbitsevate emotsioonidega midagi peale ei mõistnud hakata. Siinkohal avaldus ka üks suur tõde: eestlane on nii tuim seepärast, et on "kasvatanud immuunkesta, et pidada aasta aastalt vastu perioodilistele ilmastiku põhjustatud tujuhäiretele". Viimasega kaasnes minu jaoks teatud heureka efekt, sest minu arvates on see eestlase olemusele vägagi rahuldav seletus. Mida stabiilsem kliima, seda tulisem temperament? Lisama peab veel seda, et sageli on Eestis elada palju lihtsam kui riikides, kus igaühel on kohustus huvi tunda (või teeselda), kuidas sul läheb. On olukordi, kus igaüks (kaasaarvatud raamatu autor) mõistab, et päris hea on, kui sind kogu aeg ei torgita.

Lõpetuseks veel üks tsitaat sama, temperamendi teemal.
"Eesti armunute tülid ei lõppenud enamasti aga purunenud klaaside ja lömastatud puuviljadega. Need olid rohkem nagu tulised kohtuvaidlused. Ühine juurdlus selle üle, miks ülimalt põhjalikult organiseeritud plaanid olid nurjunud."

Lugege raamatut. Ta on tore, soe ja armas.
Nagu meie Eesti.

1 comment:

Raamatutuba said...

;)) täpselt minu mõtted ;))
Lugesin seda raamatut öösel ja kogu aeg - väikse itsitusega! Me oleme niii äratuntavad!
Saatsin selle ingliskeelse variandi ka Austriasse oma tuttavale ... eestlasele ;))