Sic transit gloria mundi

"Mees, kes teadis ussisõnu"
Andrus Kivirähk

Pikema sissejuhatuseta.
Ilmselt võib selle raamatu sugulaseks pidada Kiviräha "Rehepappi". Lugesin seda õrnas põhikoolieas ja seetõttu ei oleks mõistlik neid kahte siinkohal võrrelda: minu mälestused eelnimetatust on parimal juhul hägused. Nii palju mäletan ma küll, et mulle avaldas muljet see, kui loomulik ja iseenesestmõistetav tundus inimeste ja rahvapärimusest tuntud tegelaste kooseksisteerimine. Antud raamatus vahetab Kivirähk mingis mõttes pooli, võttes seisukoha, et haldjaid pole olemas, aga erinevalt mõnedest arvustajadest ei pea mina seda probleemiks. Ega Tolkien'gi kõiki oma väljamõeldisi ei uskunud ja keegi poleks shokeerituks tulnud, kui ta oma järgmises raamatus igasuguse fantastiliste olendite olemasolu oleks välistanud. Ehkki tuleb tunnistada, et antud võrldus teeb ülekohut Tolkien'ile, kuna tema eepiliste mõõtmetega saagadega ei saa "Ussisõnu" küll kuidagi kõrvutada.

Ka selles raamatus teeb Kivirähk reaalsuseks pärimuse ja loob veidi kõhedusttekitava ürgse atmosfääri. Mitte küll nii edukalt, kui "Rehepapis", aga siiski. See mulle meeldis. Ja mõned tegelased ja merekollid ja jutustavad loomad. Hästi. Ja jutt jookseb libedalt, lihtne lugeda. Toretore.
Ja mis siis?

Lugu on ju huvitav ja haarav ja kõik, lugemise ajal ei tekigi küsimusi, aga mida rohkem lõpu poole, seda enam hakkad ootama mingit mõtet või sõnumit midagi ja seda justkui ei tulegi. Loo jutustamine on ju tore küll, aga mida sa öelda tahad? Kõik on halb, kõik mädaneb, kõik kaob, inimesed on lollid? Nagu nii mõnigi teine, tahaks küsida: mis juhtus, Andrus? Kes sulle liiga tegi? Millest selline pessimism?
Külmaks jätab. On meeldejäävaid hetki, aga kaasa võtta pole nagu midagi. Ei jää elu katki, kui jääb lugemata.

Seda läbivat ateismi peaks vist ka puudutama. Ma saan aru, et autori jaoks on kristlike külainimeste kritiseerimine otsene religioonivastasus, aga sellegipoolest otsustan mina lugeda seda kriitikana inimeste lolluse pihta. Sest
a)intelligentsi religioonivastasus on nii moes, et sellest on saanud uus lollus ja pimedus ja see on minu jaoks lihtsalt igav
b)ajal, mil meie eesmärk peaks olema erinevate veendumustega gruppide lepitamine ja nendevahelise dialoogi ehitamine, tundub pime sõim ühe grupi suunas totter ja rumal.

Sellised lood.