"Cloud Atlas"
David Mitchell
Kust küll alustada?
Mitchell'i raamat on mõnes mõttes pigem Mitchell'i viis raamatut ja see just teebki temast kirjutamise keeruliseks. "Cloud Atlas" jaguneb kuueks looks, mis esitatakse järjekorras I, II, III, IV, V, VI, V, IV, III, II, I, kusjuures esimesed neli katkevad esimesel ilmnemisel (esimese loo puhul suisa poolelt lauselt) ja saavad lahenduse pärast aksise ülesandega viiendat. Imetlusväärne on lugude stiiline erinevus, mis lubab neid eraldi raamatuteks nimetada (ja isegi sellisena lugeda). Oleks nagu erinevate autorite sulest, loo vahetumisega vahetub kõik keelekasutusest kvaliteedini. See teeb raamatust omamoodi testerite kogumi: kui ei tea, millist stiili kirjanduses eelistad, saad siin ühe raamatuga kuus ära proovida. interneti avarustes leidus isegi üks arvustus, mille autor oli kõigi lugude juurde toonud ka kirjanikud, kelle loominguga need suguluses on, andes seega veel soovitusigi, kelle juurde järgmiseks pöörduda, kui sulle meeldib lugu n.
Ilmselt on aga üsna etteaimatav, et sellise stiililise paljususega kaasneb kaks negatiivset aspekti: 1.kõik lood ei ole võrdselt huvitavad ja 2.ebaselgeks jääb, mis siis autori enda stiil on?
Valik majas pakutavast kahele sööjale on midagi, mida ma võibolla telliksin restoranis, aga mis teeb mind kirjanduses pisut ettevaatlikuks. Mitchell on kaval ka, alustades paremate paladega, põigates siis vahepeal päris madalale (III on arvustusis määratletud "lennujaamaromaan"), aga tulles kohe seejärel kõige haaravama juurde ning jättes kõige vintskemad palad raamatu keskele. 245 peamiselt köitvat lehekülge lugenuna oled juba üsna sügaval sees ja on vähem tõenäoline, et pooleli jätad. Aga vintske on see keskmine küll, poolfoneetilises taandarenenud keeles ja raskestimõistetav. Mõne tähtsa koha ja ilusa hetkega küll, aga siiski. Ja paraku annab see keskmena tooni ka raamatu teisele poolele, mis ei tundu enam nii fantastiline, kui esimene. Kui pea kõigi lugude esimesed pooled on väga haaravad, kistes lugeja väga kiiresti tegevusse, siis teised on kuidagi.. on kah. Erandiks on IV lugu, mille ma tahaks lihtsalt tervikuna raamatust eraldada ja iga kahe päeva tagant läbi lugeda. Minu lemmiklugu.
The Ghastly Ordeal of Timothy Cavendish
Lugu, mis on nii hea, et väärib eraldi nimetamist. Selle raamatuosa lugemise ajal tabas mind absoluutne vaimustus. Ma olin valmis kuulutama, et "Cloud Atlas" on maailma parim raamat. Istusin lennukis, naersin valjusti, oigasin teisal, reageerisin raamatus toimuvale nägusid tehes, kohati vajus suu lahti päriselt ja mitte ainult metafoorselt. Olin ülihaaratud, murdsin fantastilise keelekasutuse kaardistamiseks pea kõigi lehekülgede nurgad ära. Milline intelligents, milline kõneosavus; lehekülgede kaupa tihedat vaimukat fantastilist teksti.
"'Look, I'm sure you're a reasonable woman.' The oxymoron passed without comment."
Täiesti loetavaks hindasin (üllataval kombel?) ka esimese ulmeosa, ehkki sarnast kirjandust edasiseks lugemiseks koguma ei jookseks. Samuti kehtib nii selle, kui ka kahe esimese loo puhul ülalmainitud tõsiasi, millest lähtuvalt nende esimesed pooled huvitavuselt lõpplahendused üles kaaluvad.
Nii palju stiilist. Nüüd ehk midagi sisust ka?
Lugesin täna just wikipediast, et autor ise on öelnud, et see on raamat kisklusest. Kuidas inimene peab jahti inimesele, grupp grupile, rahvus rahvusele. Mulle jääb vaid lootus, et see on kontekstist väljarebitud lause ja mitte raamatu põhiteema. Muidu võiks arvata, et autor on omaenda raamatust valesti aru saanud:)
Minu jaoks rääkis ta pigem inimloomuse püsivusest: erinevates aegruumides eksisteerivad ühe hinge inkarnatsioonid ilmutasid kõigis keskkondades ühtmoodi omadusi, mis neid ümbritsevatest inimestest eristasid. Teisitimõtlejatest räägib see raamat niisiis ka, ja nende saatusest. Maailma muutvast üksikisikust.
Lisaks räägib Mitchell ajast, kui kohast, ja ühe hinge reinkarnatsioonide vaatlemisest, kui ümbermaailmareisist. Hinge eksisteerimine erinevatel aegadel oleks justkui kaardistatav, aga samas üldse mitte. Hinged nagu pilved, mis liiguvad mööda laotust erinevaid kujusid võttes. Ühest küljest oma liikumises kaardistatavad, samas oma muutlikkuses mitte. Ilusad mõtted.
Raamat nagu päris ümbermaailmareis (ruumiline või ajaline). Tervikuna raskesti hoomatav, kohati raskesti läbitav, äärmiselt mitmekülgne, polüstiililine ja eriväärtuslik, rõõmustav, kurvastav, tüütav ja vihastav. Aga mälestused jäävad ilusad. Ja "arvustus" tuleb samasugune.
No comments:
Post a Comment