Elegantne Rein Raud

"Vend"
Rein Raud

Rein Raua romaan "Vend" on mitmes mõttes minu ideaalraamat. Esiteks on ta lühike. Raud 1- Rushdie 0. Ma saan küll aru, et on raamatuid, mis peavadki olema pikad ulatusliku tegevuse (vt Tolkien) või kirjaniku lähenemisnurga (vt GRR Martin) tõttu, sageli aga tuleneb raamatu pikkus lihtsalt sellest, et kirjanik vahutab ega oska oma mõtteid mõistliku selguse ja elegantsusega kokku võtta. Elegantsus ongi võtmesõna, kusjuures tänama pean Apollo kliendilehte, kes minu emotsiooni selleks sõnaks vormis. hurraa. Ja elegantne on ta küll, see raamat, elegantne nagu parimad matemaatikavalemid. lühike ja ilus.
Teine sõna, mille Apollo kliendileht mulle kinkis, on "nõtke".
Rein Raua raamat (imeline assonants) on gasell.

Välisest täiuslikkusest rääkides tuleb juttu teha veel imelisest kujundusest (Asko Künnap), mis minu silmades on ülioluline. Mul on ka mõttekaaslasi. Ilus raamat on pool võitu, raamat peab tahtma sulle kotti ja koju riiulile tulla ja kutsuma silitama ja lehte nuusutama. Siin on kõik paigas, kiri on punakaspruun nagu lehe päis ja silm puhkab igal sentimeetril.

Lugu ise on välimusele vastav. Haarav lugu läheb lühikeste peatükkide abiga nii kiirelt käima, et õhtul lugema hakates surud öise ülevaloleku ja lõpu kiire saabumise vältimiseks jala pidurile ja läbid raamatu ettevaatlikult ja end aeglusele sundides nagu järsust mäest külg ees alla tulles. Sõnad nagu pärliread, täpselt kaalutletud ja ei ühtki üleliigset, ei midagi juhuslikku. Pisut häiris kohati miskipärast lauseehitus, oleksin ise mõne verbi tõstnud teise kohta. Kohati tekitas filmilikkus ka tunde, nagu peaks kogu jutt tegelikult inglise keeles käima ja seetõttu peatusin mõne väljendi juures, et kaalutleda, kas see eesti keeles ikka eksisteerib. Aga mida mina, kollanokk ja teisest keeleruumist rikutu, tegelikult eesti keelest tean.

Tegelased on värvikad, samas nende kirjeldamisse ei laskuta. Pea kõiki neist näeksid justkui siluetina, varjuna, palju jääb saladuseks. Kui ma žanriga rohkem kursis oleks (teadjamad ütlevad ajakirjanduses, et tegu on spagetivesterniga), näeksin siin võibolla mitte niivõrd Raua väljamõeldud tegelasi kui vesterni Tegelasi, nagu commedia dell'arte Pantaloned ja Colombinad. Aga ma ei ole, nii et jätan sel teemal arutlemise kellelegi teisele. Samuti jään kindlasti ilma mõnedest inside vihjamistest ja naljadest. See selleks. Tegelaste omavahelises ühendamises raamatu lõpus on taaskord nõtkust, elegantsi. Kõik on nii hirmus võluv.

Ja veel tähtsaid asju: õiglus võidutseb ja raamatu lõpus on häppi end ja helgus. Lisaks see, et tegemist ei ole akadeemikliku raskemeelse filosoofilise tekstiga, mis üritaks tähtsa näoga põhitõdesid sõnastada. Ja ei ole ka tänapäeva kirjandusele omast soppa ja roppust. On hoopis väärikas, aga sealjuures mänglev lõbutsev autor, kes ometi oskab ka neid tähtsaid tõdesid oma vesterni pikkida. Ilusaid lauseid, millel on peaaegu maitse. On poeedikalduvusi.

On värskust, on selgust, on ilu, on helgust, on rõõmu ja armastust.

Loetagu.