Cormac McCarthy on dementor

"The Road"
Cormac McCarthy

Mulle ei meeldinud see hea raamat.

"The Road" on vastik raamat. Samas on üsna keeruline kuskilt kinni hakata, et oma sellist arvamust põhjendada.
Kuidagi ei saa öelda, et ta ei oleks hästi tehtud: selle tunnistajaks on juba lugejas esile kutsutud akuutne reaktsioon ise. Haruldase osavusega loob McCarthy üliväheste vahenditega eraordselt mõjuva atmosfääri. Ja nagu peaaegu kõik arvustajad leiavad, loob pilte, mis jäävad kummitama. Iseasi, kas see hea on.
"Kas see hea on" olekski loogiliselt teine kategooria, milles raamatut kaaluda. Lõputult ja kõikuva tulemuslikkusega on erinevates seltskondades vaieldud hea vs hästi tehtud teemal, "The Road" aga sellist diskussiooni justkui ka ei võimalda: väärtused, millest McCarthy kirjutab, lubavad minu silmis teda siinkohalgi heaks nimetada. Lootus, eneseohverdus, julgus, blaa.
Milles siis asi?

Ilmselt eelpoolmainitus, piltides, mis jäävad kummitama. Nagu McCarthy ise raamatus kirjutab, seda, mis kord on pähe pandud, sealt enam ära võtta ei saa. Ja antud raamatust jäävad pähe koledad asjad. Pildid, mida eelistaks mitte kirjeldada; meeleolu, mis on rusuv ja tekitab tunde nagu
noh, mis tunde need dementorid tekitasid.
Lugesin viimased 60lk ühe soojaga (judisedes mitmel juhul vastikusest) ja pärast seda oli mul tunne, et mitte miski ei suuda mind enam rõõmustada. Mul oli süda paha ja tundsin tungivat vajadust millegi värvilise ja millegi magusa järgi. Ja positiivselt meelestatud inimesena ei ole ma sellisest hingeseisundist sugugi huvitatud. Ma saan aru, et elus juhtub koledaid asju ja et lõpu ilu võimendamiseks on vaja, et enne oleks kole. Aga sellest raamatust ei jää kõlama mitte lõpu ilu vaid eelnenud võikus. Ilmselt on kohatu kaht eri žanrist teost niimoodi võrrelda, aga tahes-tahtmata tekkis mul lugedes paralleel minu absoluutse lemmikfilmiga, Roberto Benigni teosega "La vita e bella". Filmi pealkiri reedab häälestatuse.
"La vita e bella" räägib sisuliselt samast asjast ja omab sarnast, ehkki lootusrikkamat lõppu. Aga emotsioon, mis temast jääb on täiesti teistsugune.

Tegelikult on mul suisa hea meel, et seda raamatut lugesin, sest see avas mulle natuke rohkem Beningni filmi. Ja 1:0, Beningni filmis ei kaota Lootus Süütust ja publikum lootust ja meelerahu. Bring on the Benignis, McCarthy'd aga jätan teistele, kui "The Road" mingilgi määral tema stiili iseloomustab. Minul pole teda vaja.

McCarthy: maailm on kole hoolimata inimese ilust
Benigni: inimene on ilus hoolimata maailma inetusest

Jooksu pealt mõõdetud maailm

"Maailma mõõtmine"
Daniel Kehlmann

Selle raamatu juures tuleb ilmsesti kõigepealt rääkida tõlkijast.
Kristel Kaljund, ma olen su esimene fänn.
Tõlkija on suureks abiks asjade juures, mida autor on jätnud seletamata (peaks mainima, et see on minu meelislähenemine: autor eeldab, et lugeja on ise piisavalt haritud, et tegelaskujusid teada(enamik sakslasi ehk ongi, kui räägitakse nende rahvuslikest suurkujudest?) või piisavalt intelligentne, et wikipediast otsida). Ms Kaljund on abivalmilt selle töö lugeja jaoks ära teinud, tema lehe alläärel ilmuvad kommentaarid on piisavalt pikad, et kätkeda kõike vajalikku ja piisavalt lühikesed, et mitte muutuda omaette kirjatükkideks. põhjalikud biograafiad raamatu lõpus aga seda juba peaaegu on, ja see on imeline! ilusas proosas huvitavalt kirjutatud täiuslikud lookesed. hurraa.

tõlke kiitmise järel sobiks nüüd täheldada, et ilmselt peaks seda raamatut hoopis originaalis lugema. tõlkija isegi tunnistab järelsõnas, et üks stiili aspekt (kaudne akadeemiline kõneviis) hästi ei tõlku. kas oli asi selles või milleski muus, aga raamat kuidagi lippas eest ära. esimesest lausest oli selge, et proosa on väga hea - algas kohe hoogsalt ja humoorikalt ja teravmeelselt, lausa säravalt. aga seisma justkui ei jäänudki. ilmselt ka see, et autor dialooge kirjavahemärkidega muust tekstist ei eraldanud, lisas kiirust. tõtt-öelda muutus see natuke tüütukski: tekkis mulje, et juhtub palju, aga samas on täielik sündmustevaegus. näis, et ükski juhtum raamatus pole piisavalt oluline, et selle jaoks või pärast seda korraks hoogu maha võtta. ilmselgelt on selline kirjeldustevaba lakoonilisus autori stiil, aga mind jääb närima küsimus, kas originaalis pole ehk tulemuseks ladus ja virtuoosne proosa eestikeelse libeda põranda asemel. õpin keele selgeks, saame teada.

lugu ise oli huvitav lugeda ja, nagu juba mainitud, kahtlemata hästi kirjutatud. kuuldavasti on Kehlmann esimesi, kes muidu surmtõsisesse saksa kirjandusse julgeb tulla nalja tegema, ja seda veel suurkujude kulul. mis on üdini positiivne.
raamatu taga on haritud intelligentne autor, kes on ajastut põhjalikult uurinud ja annab oma teadmisi väga hästi edasi, ilma hugo'like eneseunustuste- ja brown'ilike punasekstegemisteta. põnev on autori abiga üritada piiluda, mis toimub inimeste peas, kelle aju võimekus ise jääb tavainimesele hoomamatuks, rääkimata asjadest, mida see on võimeline genereerima.
tasub lugeda küll.

p.s. Kui Carl Friedrich Gauss suri, pandi tema aju formaalaldehüüdi ja sest ajas saati on üritatud teaduslikul teel selgitada selle toimemehhanisme.
edutult.

Lihtsalt Fowles. Ja palju enamat.

"The Magus"
John Fowles

John Fowles'i raamat "The Magus" (eestikeeli Maag) on mind kummitanud lapsepõlvest saati, peamiselt provokatiivse kaanepildi tõttu, mida kannab minu kodus leiduv versioon: mehe torso reiest rinnuni, paljas ja pruun nagu pronkskuju. rinnal väike sisalik, ühe käe ümber väädid (mis peost on kriimustanud välja vere), teine käsi, pihk avatud, hoiab südant, roosi ja (kalla) liiliat. alles seda pilti siinkohal kirjeldades jõuab mulle kohale, kui GENIAALNE see illustratsioon on ja kui tähenduslik. (ausalt öeldes kogen seda praegu päris võimsa emotsioonina, mida paraku ei saa jagada need, kes lugenud ei ole) lapsepõlves aga tundus see mulle äärmiselt kahtlane. mis raamat see ometi saab olla avalikult riiulis sellise pildiga?! hirmpaks ja palja mehega.
selle aasta esimestel päevadel jõudis kätte aeg see sealt riiulist võtta. kui, tallinna jõudnud, raamatu köögilauale asetasin, oli anna esimene reaktsioon öelda, et mäletab seda oma lapsepõlvest.

raamatut ennast kirjeldama hakates on esialgu nõutus, sest kuskilt ei oska kinni hakata. hea meelega võrdleks sellest raamatust kirjutamist millegagi, aga ainus paikapidav paralleel seostub teose peategelase Nicholas Urfe'i läbielatuga. küsida, kuidas "Maag" oli oleks nagu küsida temalt, kuidas ta Kreeka-aasta möödus. ja ilmselt see ongi võti. Fowles on harukordne oma võimes teha lugejast peategelane. asi läheb juba samastumisest sammu edasi, kuskil raamatu keskel tundsin, et alguses asetleidnud sündmused oleks justkui olnud aastaid tagasi ja hoopis teises maailmas ja avastasin siis šokiga (esimene paljudes avastamisšokkidest), et see on ilmselt täpselt see tunne, mis peategelast valdab. edasine on samastumisajalugu. raamatut käest pannes on lugeja emotsionaalselt teinud läbi kõik, mis peategelanegi. kurnatud, out of one's debth, at one's wits' end.

mis veel peaks kindlasti ütlema.. minu elus on vast üks raamat mind enne seda niimoodi haaranud (Meister ja Margarita), et seda hetkekski käest ära ei taha panna. tellis ja pool, aga täiesti kadunud on ka rushdie põhjustatud umbusk paksude raamatute suhtes. nii täielikult loo sisse ei ole ma aga küll kunagi läinud, niimoodi ennast unustanud. laupäeval võtsin "korraks" raamatu lahti ja kui järgmine kord kelle vaatasin, oli möödunud poolteist tundi. et kõik ümbritsev nii täielikult kaoks.. jääb ainult kreeka, ilusaim ja julmim riikidest.
raamatu viimase 30 lk lugemise juurde läksin poolpühalikult nagu paratamatusele vastu. just nagu Nicholas etenduse lõppvaatusele.

ja siis võibolla sellest, mis see raamat mulle ütles. ega ma ei tea. ma olen täiesti veendunud, et ei mõistnud 70% kultuurilis-kirjanduslikest vihjetest ja 60% psühholoogilis-filosoofilistest. ühel hetkel avastasin (ikka taaskord šokiga), et võibolla see peabki nii olema. kirjanduslikus plaanis oli Urfe minust küll ees, aga toimuvas mõistis sama vähe kui mina. ja ilmselt ei lõpe raamat (ja mitte lugu, sest lugu jääbki lõputa) tema jaoks ka palju rohkem valgustaval kui minu jaoks.
õppisin ka enda kohta midagi: olen kergeusklik üleloomulikule avatud intuitiivne naisterahvas. Nicholas'e olukorras oleksin ilmselt, suu ammuli ja silmad pärani neelanud alla kõik, mis ette söödetakse. ja oleks pääsenud valutumalt?

loo "lõpus" (sest traditsioonilises mõttes seda tegelikult ju pole) ei ole kõik hästi, aga mitte ka pöördumatult halvasti. vist. sest väga halvasti ju ikka on. Fowles ise kirjeldab kõige paremini, kui räägib kahe inimese vahel olevast väga kitsast aga lõputult sügavast kuristikust. me ei saagi teada, kas see on ületatav. aga viimases lauses (nagu ma Ilu nägemise šokiga avastasin) näitab kirjanik silda. mitte konkreetselt selles juhtumis, mitte üheski teises, aga silla olemasolu võimalust. kui siinkohal arutelu jätkata, tuleks rääkida nimetet Ilu ja tema taguse Tõe (mis räägib ei muust kui Armastusest) päritolust. teine kord.

(signed)
üleloomulikule avatud intuitiivne naisterahvas.

pseudo-p.s. tähelepanelikum lugeja märkas ehk, et erinevalt kõigist teistest selle lehe "arvustustest" ei ole siinse kirjatüki illustratsiooniks kõnealuse raamatu kaanepilt. eelpool mainitud põhjustel ajasin guugli pildiotsingus taga just SEDA kaanepilti, mis minu Fowles'il oli, aga leidsin hoopis selle foto. ma ei saanudki täpselt aru, kes oli selle blogi autor, kust selle leidsin, ega ka seda, kes täpselt selle foto autor oli. mis on ainult, nagu inglased ütlevad, apt.
pildi allkiri on "finding the magus' villa bourani" ja mulle tundub, et ta sobib sellest raamatust rääkivat blogi saatma paremini, kui mistahes kaunis ja kuitahes asjakohane kaanepilt. kui palju põhineb "Maag" päriselul? kas bourani oli/on päriselt olemas? kas see villa ongi bourani? ja lugeja ongi võtnud Nicholas Urfe'i endaga koju kaasa ja otsib tõtt loos, mis ehk oli fiktsioon, ehk ei olnud ka. Sellest, kui väga see kõlab, nagu raamatus toimuv, saavad aru need, kes on lugenud.

vaadake seda blogi ka, see on väga ilus ja seal on teisigi kirjanduslike paikade fotosid. http://ortebuecherbilder.blogspot.com/2007/10/villa-bourani-magus.html

Väga hea proosa liiga

Eesti
Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus"
Rein Raud "Vend"

Suurbritannia
Roald Dahl lühijutud
Evelyn Waugh "Brideshead Revisited"
Ian McEwan
Sebastian Faulks "Birdsong"
John Fowles "The Magus"
Dave Eggers "A Heartbreaking Work of Staggering Genius"

Vene
Mihhail Bulgakov "Meister ja Margarita"
Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

nimekiri täieneb lugemuse kasvades. ja on subjektiivne.
või kas on?

Elegantne Rein Raud

"Vend"
Rein Raud

Rein Raua romaan "Vend" on mitmes mõttes minu ideaalraamat. Esiteks on ta lühike. Raud 1- Rushdie 0. Ma saan küll aru, et on raamatuid, mis peavadki olema pikad ulatusliku tegevuse (vt Tolkien) või kirjaniku lähenemisnurga (vt GRR Martin) tõttu, sageli aga tuleneb raamatu pikkus lihtsalt sellest, et kirjanik vahutab ega oska oma mõtteid mõistliku selguse ja elegantsusega kokku võtta. Elegantsus ongi võtmesõna, kusjuures tänama pean Apollo kliendilehte, kes minu emotsiooni selleks sõnaks vormis. hurraa. Ja elegantne on ta küll, see raamat, elegantne nagu parimad matemaatikavalemid. lühike ja ilus.
Teine sõna, mille Apollo kliendileht mulle kinkis, on "nõtke".
Rein Raua raamat (imeline assonants) on gasell.

Välisest täiuslikkusest rääkides tuleb juttu teha veel imelisest kujundusest (Asko Künnap), mis minu silmades on ülioluline. Mul on ka mõttekaaslasi. Ilus raamat on pool võitu, raamat peab tahtma sulle kotti ja koju riiulile tulla ja kutsuma silitama ja lehte nuusutama. Siin on kõik paigas, kiri on punakaspruun nagu lehe päis ja silm puhkab igal sentimeetril.

Lugu ise on välimusele vastav. Haarav lugu läheb lühikeste peatükkide abiga nii kiirelt käima, et õhtul lugema hakates surud öise ülevaloleku ja lõpu kiire saabumise vältimiseks jala pidurile ja läbid raamatu ettevaatlikult ja end aeglusele sundides nagu järsust mäest külg ees alla tulles. Sõnad nagu pärliread, täpselt kaalutletud ja ei ühtki üleliigset, ei midagi juhuslikku. Pisut häiris kohati miskipärast lauseehitus, oleksin ise mõne verbi tõstnud teise kohta. Kohati tekitas filmilikkus ka tunde, nagu peaks kogu jutt tegelikult inglise keeles käima ja seetõttu peatusin mõne väljendi juures, et kaalutleda, kas see eesti keeles ikka eksisteerib. Aga mida mina, kollanokk ja teisest keeleruumist rikutu, tegelikult eesti keelest tean.

Tegelased on värvikad, samas nende kirjeldamisse ei laskuta. Pea kõiki neist näeksid justkui siluetina, varjuna, palju jääb saladuseks. Kui ma žanriga rohkem kursis oleks (teadjamad ütlevad ajakirjanduses, et tegu on spagetivesterniga), näeksin siin võibolla mitte niivõrd Raua väljamõeldud tegelasi kui vesterni Tegelasi, nagu commedia dell'arte Pantaloned ja Colombinad. Aga ma ei ole, nii et jätan sel teemal arutlemise kellelegi teisele. Samuti jään kindlasti ilma mõnedest inside vihjamistest ja naljadest. See selleks. Tegelaste omavahelises ühendamises raamatu lõpus on taaskord nõtkust, elegantsi. Kõik on nii hirmus võluv.

Ja veel tähtsaid asju: õiglus võidutseb ja raamatu lõpus on häppi end ja helgus. Lisaks see, et tegemist ei ole akadeemikliku raskemeelse filosoofilise tekstiga, mis üritaks tähtsa näoga põhitõdesid sõnastada. Ja ei ole ka tänapäeva kirjandusele omast soppa ja roppust. On hoopis väärikas, aga sealjuures mänglev lõbutsev autor, kes ometi oskab ka neid tähtsaid tõdesid oma vesterni pikkida. Ilusaid lauseid, millel on peaaegu maitse. On poeedikalduvusi.

On värskust, on selgust, on ilu, on helgust, on rõõmu ja armastust.

Loetagu.

Õõvastavalt realistlik Atwood

"The Handmaid's Tale"
Margaret Atwood

Atwoodi raamatutest olen juba ammu huvitunud, tõuke minna poodi ja üks neist sealt ära tuua andis erakordselt igav lend suunal tallinn-london stansted, mille esimese kolmandiku jooksul G.R.R.Martini "A Game of Thrones" mind põhjalikult ära tüütas (pardon, Juhan). Et ees seisis veel viietunnine bussisõit, astusin esimesse ettejuhtuvasse raamatupoodi ja kasutasin võimalust pikaajaegse huvi rahuldamiseks.

Natuke igav Tracy Chevalier

"Burning Bright"
Tracy Chevalier

See raamat leidis tee minu riiulisse taaskord tänu kaanele. Eelnevalt olen niimoodi soetanud Markus Zusak'i teose "The Book Thief". Eks iga kord ilmselt ei vea..
Antud raamatu on autori uusim, olen lugenud ka kolme Chevalier' eelmistest ja need meeldisid mulle oma zhanris küll, eriti "Girl with a Pearl Earring" (film see-eest on juba absoluutselt vaimustav!). ajaviiteks täpselt paras lugeda, hästi kirjutatud, samas kerge, samas on tunda, et taustauuringud on tehtud korralikud ja autor on intelligentne inimene. Ajaloolise tausta väga heast tundmisest saab aimu ka seda raamatut lugedes ja, mis seal salata, William Blake'i isik sai minu jaoks palju värvi juurde, eriti seepärast, et mul temast eelnevaid teadmisi eriti ei olnud, ja minus valmis kindel plaan tema luuletused millalgi ette võtta. väga hästi kirjeldab Chevalier ka Blake'i kaasaegset londoni-elu ja linna ennast. lugu ise aga jääb kuidagi natuke lahjaks, kohati ei ole lihtsalt kuigi huvitav, kohati hakkab suisa igav. korralik kulminatsioon ja lõpplahendus näikse nagu ka puuduvat, ei mingeid pöördelisi momente, lugu lihtsalt kulgeb võrdlemisi etteaimatavaid radu pidi suhteliselt etteaimatava lõpu poole. mina igatahes tahaksin ühest raamatust natuke rohkem.