Cormac McCarthy on dementor

"The Road"
Cormac McCarthy

Mulle ei meeldinud see hea raamat.

"The Road" on vastik raamat. Samas on üsna keeruline kuskilt kinni hakata, et oma sellist arvamust põhjendada.
Kuidagi ei saa öelda, et ta ei oleks hästi tehtud: selle tunnistajaks on juba lugejas esile kutsutud akuutne reaktsioon ise. Haruldase osavusega loob McCarthy üliväheste vahenditega eraordselt mõjuva atmosfääri. Ja nagu peaaegu kõik arvustajad leiavad, loob pilte, mis jäävad kummitama. Iseasi, kas see hea on.
"Kas see hea on" olekski loogiliselt teine kategooria, milles raamatut kaaluda. Lõputult ja kõikuva tulemuslikkusega on erinevates seltskondades vaieldud hea vs hästi tehtud teemal, "The Road" aga sellist diskussiooni justkui ka ei võimalda: väärtused, millest McCarthy kirjutab, lubavad minu silmis teda siinkohalgi heaks nimetada. Lootus, eneseohverdus, julgus, blaa.
Milles siis asi?

Ilmselt eelpoolmainitus, piltides, mis jäävad kummitama. Nagu McCarthy ise raamatus kirjutab, seda, mis kord on pähe pandud, sealt enam ära võtta ei saa. Ja antud raamatust jäävad pähe koledad asjad. Pildid, mida eelistaks mitte kirjeldada; meeleolu, mis on rusuv ja tekitab tunde nagu
noh, mis tunde need dementorid tekitasid.
Lugesin viimased 60lk ühe soojaga (judisedes mitmel juhul vastikusest) ja pärast seda oli mul tunne, et mitte miski ei suuda mind enam rõõmustada. Mul oli süda paha ja tundsin tungivat vajadust millegi värvilise ja millegi magusa järgi. Ja positiivselt meelestatud inimesena ei ole ma sellisest hingeseisundist sugugi huvitatud. Ma saan aru, et elus juhtub koledaid asju ja et lõpu ilu võimendamiseks on vaja, et enne oleks kole. Aga sellest raamatust ei jää kõlama mitte lõpu ilu vaid eelnenud võikus. Ilmselt on kohatu kaht eri žanrist teost niimoodi võrrelda, aga tahes-tahtmata tekkis mul lugedes paralleel minu absoluutse lemmikfilmiga, Roberto Benigni teosega "La vita e bella". Filmi pealkiri reedab häälestatuse.
"La vita e bella" räägib sisuliselt samast asjast ja omab sarnast, ehkki lootusrikkamat lõppu. Aga emotsioon, mis temast jääb on täiesti teistsugune.

Tegelikult on mul suisa hea meel, et seda raamatut lugesin, sest see avas mulle natuke rohkem Beningni filmi. Ja 1:0, Beningni filmis ei kaota Lootus Süütust ja publikum lootust ja meelerahu. Bring on the Benignis, McCarthy'd aga jätan teistele, kui "The Road" mingilgi määral tema stiili iseloomustab. Minul pole teda vaja.

McCarthy: maailm on kole hoolimata inimese ilust
Benigni: inimene on ilus hoolimata maailma inetusest