Lihtsalt Fowles. Ja palju enamat.

"The Magus"
John Fowles

John Fowles'i raamat "The Magus" (eestikeeli Maag) on mind kummitanud lapsepõlvest saati, peamiselt provokatiivse kaanepildi tõttu, mida kannab minu kodus leiduv versioon: mehe torso reiest rinnuni, paljas ja pruun nagu pronkskuju. rinnal väike sisalik, ühe käe ümber väädid (mis peost on kriimustanud välja vere), teine käsi, pihk avatud, hoiab südant, roosi ja (kalla) liiliat. alles seda pilti siinkohal kirjeldades jõuab mulle kohale, kui GENIAALNE see illustratsioon on ja kui tähenduslik. (ausalt öeldes kogen seda praegu päris võimsa emotsioonina, mida paraku ei saa jagada need, kes lugenud ei ole) lapsepõlves aga tundus see mulle äärmiselt kahtlane. mis raamat see ometi saab olla avalikult riiulis sellise pildiga?! hirmpaks ja palja mehega.
selle aasta esimestel päevadel jõudis kätte aeg see sealt riiulist võtta. kui, tallinna jõudnud, raamatu köögilauale asetasin, oli anna esimene reaktsioon öelda, et mäletab seda oma lapsepõlvest.

raamatut ennast kirjeldama hakates on esialgu nõutus, sest kuskilt ei oska kinni hakata. hea meelega võrdleks sellest raamatust kirjutamist millegagi, aga ainus paikapidav paralleel seostub teose peategelase Nicholas Urfe'i läbielatuga. küsida, kuidas "Maag" oli oleks nagu küsida temalt, kuidas ta Kreeka-aasta möödus. ja ilmselt see ongi võti. Fowles on harukordne oma võimes teha lugejast peategelane. asi läheb juba samastumisest sammu edasi, kuskil raamatu keskel tundsin, et alguses asetleidnud sündmused oleks justkui olnud aastaid tagasi ja hoopis teises maailmas ja avastasin siis šokiga (esimene paljudes avastamisšokkidest), et see on ilmselt täpselt see tunne, mis peategelast valdab. edasine on samastumisajalugu. raamatut käest pannes on lugeja emotsionaalselt teinud läbi kõik, mis peategelanegi. kurnatud, out of one's debth, at one's wits' end.

mis veel peaks kindlasti ütlema.. minu elus on vast üks raamat mind enne seda niimoodi haaranud (Meister ja Margarita), et seda hetkekski käest ära ei taha panna. tellis ja pool, aga täiesti kadunud on ka rushdie põhjustatud umbusk paksude raamatute suhtes. nii täielikult loo sisse ei ole ma aga küll kunagi läinud, niimoodi ennast unustanud. laupäeval võtsin "korraks" raamatu lahti ja kui järgmine kord kelle vaatasin, oli möödunud poolteist tundi. et kõik ümbritsev nii täielikult kaoks.. jääb ainult kreeka, ilusaim ja julmim riikidest.
raamatu viimase 30 lk lugemise juurde läksin poolpühalikult nagu paratamatusele vastu. just nagu Nicholas etenduse lõppvaatusele.

ja siis võibolla sellest, mis see raamat mulle ütles. ega ma ei tea. ma olen täiesti veendunud, et ei mõistnud 70% kultuurilis-kirjanduslikest vihjetest ja 60% psühholoogilis-filosoofilistest. ühel hetkel avastasin (ikka taaskord šokiga), et võibolla see peabki nii olema. kirjanduslikus plaanis oli Urfe minust küll ees, aga toimuvas mõistis sama vähe kui mina. ja ilmselt ei lõpe raamat (ja mitte lugu, sest lugu jääbki lõputa) tema jaoks ka palju rohkem valgustaval kui minu jaoks.
õppisin ka enda kohta midagi: olen kergeusklik üleloomulikule avatud intuitiivne naisterahvas. Nicholas'e olukorras oleksin ilmselt, suu ammuli ja silmad pärani neelanud alla kõik, mis ette söödetakse. ja oleks pääsenud valutumalt?

loo "lõpus" (sest traditsioonilises mõttes seda tegelikult ju pole) ei ole kõik hästi, aga mitte ka pöördumatult halvasti. vist. sest väga halvasti ju ikka on. Fowles ise kirjeldab kõige paremini, kui räägib kahe inimese vahel olevast väga kitsast aga lõputult sügavast kuristikust. me ei saagi teada, kas see on ületatav. aga viimases lauses (nagu ma Ilu nägemise šokiga avastasin) näitab kirjanik silda. mitte konkreetselt selles juhtumis, mitte üheski teises, aga silla olemasolu võimalust. kui siinkohal arutelu jätkata, tuleks rääkida nimetet Ilu ja tema taguse Tõe (mis räägib ei muust kui Armastusest) päritolust. teine kord.

(signed)
üleloomulikule avatud intuitiivne naisterahvas.

pseudo-p.s. tähelepanelikum lugeja märkas ehk, et erinevalt kõigist teistest selle lehe "arvustustest" ei ole siinse kirjatüki illustratsiooniks kõnealuse raamatu kaanepilt. eelpool mainitud põhjustel ajasin guugli pildiotsingus taga just SEDA kaanepilti, mis minu Fowles'il oli, aga leidsin hoopis selle foto. ma ei saanudki täpselt aru, kes oli selle blogi autor, kust selle leidsin, ega ka seda, kes täpselt selle foto autor oli. mis on ainult, nagu inglased ütlevad, apt.
pildi allkiri on "finding the magus' villa bourani" ja mulle tundub, et ta sobib sellest raamatust rääkivat blogi saatma paremini, kui mistahes kaunis ja kuitahes asjakohane kaanepilt. kui palju põhineb "Maag" päriselul? kas bourani oli/on päriselt olemas? kas see villa ongi bourani? ja lugeja ongi võtnud Nicholas Urfe'i endaga koju kaasa ja otsib tõtt loos, mis ehk oli fiktsioon, ehk ei olnud ka. Sellest, kui väga see kõlab, nagu raamatus toimuv, saavad aru need, kes on lugenud.

vaadake seda blogi ka, see on väga ilus ja seal on teisigi kirjanduslike paikade fotosid. http://ortebuecherbilder.blogspot.com/2007/10/villa-bourani-magus.html