"The Satanic Verses"
Salman Rushdie
Islamimaailma reaktsioonist raamatule
salman kirjutas 1988.aastal raamatu, raamatut süüdistati jumalateotuses ja uskumatuses, iraani kõige tähtsam religioonimees käskis moslemitel tappa rushdie ja tema kirjastajad. suurbritannia võttis mehe oma kaitse alla. raamat keelati indias, bangladeshis, sudaanis, lõuna-aafrikas, sri lankal, keenias,tais, tansaanias, indoneesias, singapuris ja venetsueelas. USAs ähvardati raamatupoode, pomm pandi 2 USA ja 6 Suurbritannia poodi. raamatut hakati müüma salaja leti alt. raamatu jaapani keelde tõlkinu pussitati surnuks, tapmiskatse tehti ka 2 teisele tõlgile, kes pääsesid vigastustega. edaspidi ei avaldatud nii mõnegi tõlgi nime. rushdie vabandas raamatu eest, vabandust ei võetud vastu, keeldumisele lisaks teatati, et kui mittemoslem teab rushdie asukohta ja tal on seega lihtsam ta tappa, tuleb moslemil talle selle eest maksta. üks briti kodanik rööviti protestiks suurbritannia rushdie kaitsmisele.
2006.aastal teatas iraan, et tapmiskäsk jääb jõusse igaveseks. igal aastal 14.veebruaril saab rushdie iraanilt kaardi, kus teatatakse, et nad ei ole unustanud oma vannet ta tappa.
Raamatust endast
kõige selle pärast, mis rushdie on läbi elanud ja reaktsiooni ägeduse pärast võiks lausa loota ja soovida, et tegu oleks tähelepanuväärse raamatuga. paraku ei ole. on fantastilisi hetki, tõelisi pärleid, suurepärast poeetilist keelekasutust ja äärmiselt kõrget fantaasialendu. aga hirmus palju on lihtsalt vahtu. raamat kannab kergeid grafomaania märke (550 lk) ja mulle jääb küsimus, kas ta ei oleks saanud seda kõike öelda vähemate sõnadega, kas see poleks olnud võluvam. sest lugedes on suur osa ajast lihtsalt tohutult tüütu. tahtejõudu rakendasin korduvalt, et see ikkagi läbi lugeda-lootuses, et lõpus läheb jube heaks. ega läinud, paraku. rushdie toob sisse kohutavalt palju tegelasi ja tegevusliine, mina igatahes ei jaksa järge pidada, kes on kes, kus ja mis ajal. pluss siis veel see, et ma ootasin midagi muud: otsin nähtavasti miskisugust "päris" maagilist realismi, midagi, mis enda jaoks tunduks täpselt nii, nagu peab olema (ei kõlvanud ei marques ega carter), rushdie nagu hakkaks seda sulle andma, maagiline hetk, kohe juhtuvad, üleloomulikud asjad, põnev, pinev..
ja siis lõhub illusiooni ära. nt: peaingliks kehastunud tegelane hakkab patust linna parandama, suureneb big beni suuruseks, astub tänavale, et liiklust peatada.. ja saab siis aeglaselt sõitvalt limusiinilt löögi ja satub haiglasse. justnagu kujutaks tegelane siiski vaid ette, et on peaingel. ja nii pidevalt. ja raamat jätab kustuva jälje.
Parimat
"Question: What is the opposite of faith?
Not disbelief. Too final, certain, closed. Itself a kind of belief.
Doubt."
"Then all of a sudden Changez Chamchawala left his face; he was still alive, but he had gone somewhere else, had turned inwards to look at whatever there was to see"
"Each new idea is asked two questions." 1."What kind of idea are you?" (kas vankumatu või muganduv) 2."What will you do when you win?"
"The towers stand upon stilts, and in the concrete formlessness beneath and between them is the howling of a perpetual wind, and the eddying of debris: derelict kitchen units, deflatable bicycle tyres, shards of broken doors, dolls' legs, vegetable refuse extracted from plastical disposal bags by hungry cats and dogs, fast-food packets, rolling cans, shattered job prospects, abandoned hopes, lost illusions, expended angers, accumulated bitterness, vomited fear, and a rusting bath."
viimane lõik on minu meelest nii meisterlikult kirjutatud, et selle nimel oli peaaegu väärt kogu raamatut lugeda. kirjeldatakse immigrantide elurajooni londonis, ja see, kuidas ta läheb olmejäätmetelt üle nö äravisatud isiklikele lootustele etc on minu meelest fantastiline. ja lõpetada lõik taas maise, lihtsa ja labase vanniga! minu meelest on selles lõigus lihtsalt kõik õigesti, rütm, keelekasutus, kõik.
midagi see rushdie siiski oskab.
Salman Rushdie
Islamimaailma reaktsioonist raamatule
salman kirjutas 1988.aastal raamatu, raamatut süüdistati jumalateotuses ja uskumatuses, iraani kõige tähtsam religioonimees käskis moslemitel tappa rushdie ja tema kirjastajad. suurbritannia võttis mehe oma kaitse alla. raamat keelati indias, bangladeshis, sudaanis, lõuna-aafrikas, sri lankal, keenias,tais, tansaanias, indoneesias, singapuris ja venetsueelas. USAs ähvardati raamatupoode, pomm pandi 2 USA ja 6 Suurbritannia poodi. raamatut hakati müüma salaja leti alt. raamatu jaapani keelde tõlkinu pussitati surnuks, tapmiskatse tehti ka 2 teisele tõlgile, kes pääsesid vigastustega. edaspidi ei avaldatud nii mõnegi tõlgi nime. rushdie vabandas raamatu eest, vabandust ei võetud vastu, keeldumisele lisaks teatati, et kui mittemoslem teab rushdie asukohta ja tal on seega lihtsam ta tappa, tuleb moslemil talle selle eest maksta. üks briti kodanik rööviti protestiks suurbritannia rushdie kaitsmisele.
2006.aastal teatas iraan, et tapmiskäsk jääb jõusse igaveseks. igal aastal 14.veebruaril saab rushdie iraanilt kaardi, kus teatatakse, et nad ei ole unustanud oma vannet ta tappa.
Raamatust endast
kõige selle pärast, mis rushdie on läbi elanud ja reaktsiooni ägeduse pärast võiks lausa loota ja soovida, et tegu oleks tähelepanuväärse raamatuga. paraku ei ole. on fantastilisi hetki, tõelisi pärleid, suurepärast poeetilist keelekasutust ja äärmiselt kõrget fantaasialendu. aga hirmus palju on lihtsalt vahtu. raamat kannab kergeid grafomaania märke (550 lk) ja mulle jääb küsimus, kas ta ei oleks saanud seda kõike öelda vähemate sõnadega, kas see poleks olnud võluvam. sest lugedes on suur osa ajast lihtsalt tohutult tüütu. tahtejõudu rakendasin korduvalt, et see ikkagi läbi lugeda-lootuses, et lõpus läheb jube heaks. ega läinud, paraku. rushdie toob sisse kohutavalt palju tegelasi ja tegevusliine, mina igatahes ei jaksa järge pidada, kes on kes, kus ja mis ajal. pluss siis veel see, et ma ootasin midagi muud: otsin nähtavasti miskisugust "päris" maagilist realismi, midagi, mis enda jaoks tunduks täpselt nii, nagu peab olema (ei kõlvanud ei marques ega carter), rushdie nagu hakkaks seda sulle andma, maagiline hetk, kohe juhtuvad, üleloomulikud asjad, põnev, pinev..
ja siis lõhub illusiooni ära. nt: peaingliks kehastunud tegelane hakkab patust linna parandama, suureneb big beni suuruseks, astub tänavale, et liiklust peatada.. ja saab siis aeglaselt sõitvalt limusiinilt löögi ja satub haiglasse. justnagu kujutaks tegelane siiski vaid ette, et on peaingel. ja nii pidevalt. ja raamat jätab kustuva jälje.
Parimat
"Question: What is the opposite of faith?
Not disbelief. Too final, certain, closed. Itself a kind of belief.
Doubt."
"Then all of a sudden Changez Chamchawala left his face; he was still alive, but he had gone somewhere else, had turned inwards to look at whatever there was to see"
"Each new idea is asked two questions." 1."What kind of idea are you?" (kas vankumatu või muganduv) 2."What will you do when you win?"
"The towers stand upon stilts, and in the concrete formlessness beneath and between them is the howling of a perpetual wind, and the eddying of debris: derelict kitchen units, deflatable bicycle tyres, shards of broken doors, dolls' legs, vegetable refuse extracted from plastical disposal bags by hungry cats and dogs, fast-food packets, rolling cans, shattered job prospects, abandoned hopes, lost illusions, expended angers, accumulated bitterness, vomited fear, and a rusting bath."
viimane lõik on minu meelest nii meisterlikult kirjutatud, et selle nimel oli peaaegu väärt kogu raamatut lugeda. kirjeldatakse immigrantide elurajooni londonis, ja see, kuidas ta läheb olmejäätmetelt üle nö äravisatud isiklikele lootustele etc on minu meelest fantastiline. ja lõpetada lõik taas maise, lihtsa ja labase vanniga! minu meelest on selles lõigus lihtsalt kõik õigesti, rütm, keelekasutus, kõik.
midagi see rushdie siiski oskab.
2 comments:
See ongi tegelikult väga paljude autoritega nõnda, et pannakse kirja mingi geniaalne lause(jupp), kuid siis ei osata piiri pidada - ka minul on see viga küljes.
kas järgmiseks läheb "A Game of Thrones" luubi alla äkki?
Selle illusioonide lõhkumise koha pealt - mulle see just Rushdie juures meeldib. Olgugi, et need müstilised sündmused võtavad aset mõne tegelase peas, jääb sellest maagilisusest pigem realistlik kui illusoorne mulje. Sest, mis vahet sel on, kas need sündmused toimuvad tegelase peas või mitte?! Maailm on see, millena me teda tajume. Realistlik maagia ongi personaalne jne. Ma ilmselt ei oska end selgelt väljendada või ma defineerin maagilise realismi mõistet endale kuidagi teistmoodi, aga minu arust just selline peabki see maagiline realism olema. Mitte fantastiline vaid realistlik.
Post a Comment