Raamatutest

Kõpskingadest ja koomiksist

2010-06-26T08:15:00.000-07:00

"Watchmen"
Alan Moore

Juhan küll ei lubanud mul raamatu üle arutledes samanimelist filmi üldse mainida, sest nimetet film on lihtsalt nii HALB (ja selles, tunnistagem, on tal ka õigus), aga päris mööda ei saa ma sellest minna, kuna filmi nägemata poleks ma oma mõtete fikseerimiseni ehk jõudnudki. Niisiis võtsin ma umbes nädal pärast raamatu lugemist ette ka film ära vaadata, huvi pärast, et kuidas on lahendatud. Leidsin, et ei olegi lahendatud, pole otseselt ka tõlgitud, on lihtsalt teise keelde ümber pandud. nagu babelfish vms, elemendid ehk sõnad ühest žanrist ehk keelest teise tõstetud ja üldisest arusaadavusest mitte kuigivõrd huvitutud. Talutav või isegi hea võib film tunduda vaid põhjusel, et aluseks olev lugu on lihtsalt nii hea. Juhan küll arvas, et parem, kui lihtsalt unustataks antud linateose olemasolu, ma aga mõtlen, et äkki toon pigem välja, et raamat on NIIVÕRD palju parem, heitke film, kus see ja teine ja lugege lugege lugege!
niisiis tuletas kehv film mulle meelde, et raamat, millel ta põhineb, on geniaalne, ja tekkis vajadus väljenduda.

Kes veel kursis ei ole selle 20.sajandi ühe olulise fenomeniga (raamat valiti Times Magazine'i sajandi 100 ilukirjandusteose hulka), siis Alan Moore'i "Watchmen" on koomiks. Ehk nohikute ja mürsikute ajaviide, rasvapeade ja vinninägude tegevusala, arvutimängude ja LARPiga ühele riiulile kuuluv nähe? Oo ei. Ei ei ei. Sügav arutlus võimu ja omakohtu üle, kõrgkirjandus, teksti ja pildi, poeesia ja kunsti abielu? Seda küll.

Lateraalsed mõtlejad on mu suur nõrkus ja Moore peab küll olema Vürst Lateraal. Juhan muidugi ütleks siinkohal, et ükski idee pole uus ja kõik ideed on alati olnud ringluses, aga midagi on ikka selle inimese peas teistmoodi, kes selle idee kinni püüab. Miks riietub inimene superkangelase kostüümi ja läheb seaduseväliselt kurjategijaid maha lööma? Kustumatu õiglusejanu, vanemlik surve, liiga must pilt reaalsusest, liiga hea arusaam reaalsusest, seksuaalne perverssus, täielik psühhopaatia? Ükskõik, milline või kõik eelnimetatuist? Veel parem küsimus: miks me seda küsimust enne ei osanud küsida? Moore'i loomingus on teisigi näiteid enesestmõistetavuste küsimuse alla seadmisest ja see kõik on nii hirmus usutav. Joonistada pildi ja dialoogi (ja mõnel määral ka monoloogi) abil selgestieristuvaid usutavaid ja tõsiseltvõetavaid empaatiat äratavaid karaktereid.. Kummardan talendi ees. Juhan pidi näiteks mu tähelepanu juhtima sellele, et nähtavasti ratsionaalne sümpaatlik tegelane on puhastverd psühhopaat.

Oli see äkki Tõnu Õnnepalu, kes hiljuti kuskil arvamust avaldas, et ei ole tõsi, justnagu loetaks tänapäeval vähe. Vastupidi, loetakse rohkem kui kunagi varem, loetakse sõnumeid ja meile ja uudisnuppe ja wikipediat. Miks mitte koomikseid. Ja kui see noor nolk sul kodus ilukirjandusest end läbi ei näri, kas poleks ehk sobilik tõsiseid teemasid temani mõnel muul kujul viia? Miks mitte koomiksi? Üleüldse meeldib mulle hirmsasti "väärtuste" küsimuse alla seadmine. See on väärikas žanr, too ei ole, see sobib selle sõnumi jaoks, too mitte. Miks? Kes ütles? Sellega kõlab kokku ka fakt, et Moore ise ei nimeta oma teoseid peenutsevalt ja nina püsti ajades totra nimega "graafiline novell". See on koomiks, aga see on okei.

Lõpuks kõpskingadest ka. Minu lemmikajaviide "Watchmeni" lugemise ajal oli selle koomiksikangelastega ehitud raamatuga linna peal jalutamine, viisakas seelik seljas. Pikas mantlis, salli, peente kõrvarõngaste ja kõpskingadega. Tundus kuidagi sobilik ise ka väikestviisi eelarvamusi purustada. Sain üsna rahuldustpakkuvaid pilke.

Vaadake ka pildi ja teksti poeetilist seost ja elegantseid üleminekuid, fantastilist mitmeplaanilisust, loo erinevate kihtide kokkukõlavust, pisidetaili tähenduslikkust. Ja imestage.

Kuidas kõik läks halvasti ja siis viimasel hetkel jälle hästi.

2010-03-01T23:23:00.000-08:00

"A Spot of Bother"
Mark Haddon

Olles autori esimest täiskasvanutele mõeldud romaani ("The Curious Incident of the Dog in the Night-Time") lugenud, ootasin käesolevast raamatust vähemalt midagi head ja pidin üsnagi pettunuks tulema.

Ainuke väärt asi raamatu juures on ühe peategelase järk-järgulise mõistusekaotamise kujutamine: huvitav on vaadelda, kuidas vaimuhaigusse langev mees üritab haigust vältida, lähenedes kõigele väga ratsionaalse analüüsi kaudu ja üritades nii tervet mõistust kinni hoida. Arvestamata muidugi sellega, et ratsionaalsus on tema peas saanud üsna suhteliseks mõisteks ja mõistlikuna tunduvad asjad on tegelikult täiesti hullumeelsed. Arvestades seda, kui hästi õnnestub Haddonil vaimse puudega inimestega empatiseerimine, oleks võinud sellestki saada üks täiesti korralik raamat, aga mingil arusaamatul põhjusel on ta otsustanud raamatu üldise tegevusliini kirjutada hirmsate Ray&Michael Cooney inglise komöödiate ja oumagaad kõik läheb valesti kõik läheb valesti kõik on kohutav katastrofaalne kümme minutit lõpust kõik laheneb ideaalselt ameerika komöödiate stiilis. Täiesti seletamatu. Üle 400lk mingit farssi. Olgu, tõesti, kirjutada ta oskab, proosa jookseb väga ilusti ja on aeg-ajalt vägagi haarav. Aga kes on siit blogist midagigi eelnevalt lugenud, teab, et allakirjutanu jaoks sellest lihtsalt ei piisa.

Sooritus hea, sisu kasin.

A journey of a book

2010-02-04T02:33:00.000-08:00

"Cloud Atlas"
David Mitchell

Kust küll alustada?

Mitchell'i raamat on mõnes mõttes pigem Mitchell'i viis raamatut ja see just teebki temast kirjutamise keeruliseks. "Cloud Atlas" jaguneb kuueks looks, mis esitatakse järjekorras I, II, III, IV, V, VI, V, IV, III, II, I, kusjuures esimesed neli katkevad esimesel ilmnemisel (esimese loo puhul suisa poolelt lauselt) ja saavad lahenduse pärast aksise ülesandega viiendat. Imetlusväärne on lugude stiiline erinevus, mis lubab neid eraldi raamatuteks nimetada (ja isegi sellisena lugeda). Oleks nagu erinevate autorite sulest, loo vahetumisega vahetub kõik keelekasutusest kvaliteedini. See teeb raamatust omamoodi testerite kogumi: kui ei tea, millist stiili kirjanduses eelistad, saad siin ühe raamatuga kuus ära proovida. interneti avarustes leidus isegi üks arvustus, mille autor oli kõigi lugude juurde toonud ka kirjanikud, kelle loominguga need suguluses on, andes seega veel soovitusigi, kelle juurde järgmiseks pöörduda, kui sulle meeldib lugu n.
Ilmselt on aga üsna etteaimatav, et sellise stiililise paljususega kaasneb kaks negatiivset aspekti: 1.kõik lood ei ole võrdselt huvitavad ja 2.ebaselgeks jääb, mis siis autori enda stiil on?

Valik majas pakutavast kahele sööjale on midagi, mida ma võibolla telliksin restoranis, aga mis teeb mind kirjanduses pisut ettevaatlikuks. Mitchell on kaval ka, alustades paremate paladega, põigates siis vahepeal päris madalale (III on arvustusis määratletud "lennujaamaromaan"), aga tulles kohe seejärel kõige haaravama juurde ning jättes kõige vintskemad palad raamatu keskele. 245 peamiselt köitvat lehekülge lugenuna oled juba üsna sügaval sees ja on vähem tõenäoline, et pooleli jätad. Aga vintske on see keskmine küll, poolfoneetilises taandarenenud keeles ja raskestimõistetav. Mõne tähtsa koha ja ilusa hetkega küll, aga siiski. Ja paraku annab see keskmena tooni ka raamatu teisele poolele, mis ei tundu enam nii fantastiline, kui esimene. Kui pea kõigi lugude esimesed pooled on väga haaravad, kistes lugeja väga kiiresti tegevusse, siis teised on kuidagi.. on kah. Erandiks on IV lugu, mille ma tahaks lihtsalt tervikuna raamatust eraldada ja iga kahe päeva tagant läbi lugeda. Minu lemmiklugu.

The Ghastly Ordeal of Timothy Cavendish
Lugu, mis on nii hea, et väärib eraldi nimetamist. Selle raamatuosa lugemise ajal tabas mind absoluutne vaimustus. Ma olin valmis kuulutama, et "Cloud Atlas" on maailma parim raamat. Istusin lennukis, naersin valjusti, oigasin teisal, reageerisin raamatus toimuvale nägusid tehes, kohati vajus suu lahti päriselt ja mitte ainult metafoorselt. Olin ülihaaratud, murdsin fantastilise keelekasutuse kaardistamiseks pea kõigi lehekülgede nurgad ära. Milline intelligents, milline kõneosavus; lehekülgede kaupa tihedat vaimukat fantastilist teksti.
"'Look, I'm sure you're a reasonable woman.' The oxymoron passed without comment."

Täiesti loetavaks hindasin (üllataval kombel?) ka esimese ulmeosa, ehkki sarnast kirjandust edasiseks lugemiseks koguma ei jookseks. Samuti kehtib nii selle, kui ka kahe esimese loo puhul ülalmainitud tõsiasi, millest lähtuvalt nende esimesed pooled huvitavuselt lõpplahendused üles kaaluvad.

Nii palju stiilist. Nüüd ehk midagi sisust ka?
Lugesin täna just wikipediast, et autor ise on öelnud, et see on raamat kisklusest. Kuidas inimene peab jahti inimesele, grupp grupile, rahvus rahvusele. Mulle jääb vaid lootus, et see on kontekstist väljarebitud lause ja mitte raamatu põhiteema. Muidu võiks arvata, et autor on omaenda raamatust valesti aru saanud:)

Minu jaoks rääkis ta pigem inimloomuse püsivusest: erinevates aegruumides eksisteerivad ühe hinge inkarnatsioonid ilmutasid kõigis keskkondades ühtmoodi omadusi, mis neid ümbritsevatest inimestest eristasid. Teisitimõtlejatest räägib see raamat niisiis ka, ja nende saatusest. Maailma muutvast üksikisikust.
Lisaks räägib Mitchell ajast, kui kohast, ja ühe hinge reinkarnatsioonide vaatlemisest, kui ümbermaailmareisist. Hinge eksisteerimine erinevatel aegadel oleks justkui kaardistatav, aga samas üldse mitte. Hinged nagu pilved, mis liiguvad mööda laotust erinevaid kujusid võttes. Ühest küljest oma liikumises kaardistatavad, samas oma muutlikkuses mitte. Ilusad mõtted.

Raamat nagu päris ümbermaailmareis (ruumiline või ajaline). Tervikuna raskesti hoomatav, kohati raskesti läbitav, äärmiselt mitmekülgne, polüstiililine ja eriväärtuslik, rõõmustav, kurvastav, tüütav ja vihastav. Aga mälestused jäävad ilusad. Ja "arvustus" tuleb samasugune.

Üks väga minu Eesti moodi riik

2010-01-05T05:07:00.000-08:00

"Minu Eesti"
Justin Petrone

Üldiselt ma üritan teiste inimeste arvamuste lugemist vältida enne, kui enda oma kirja saan, aga midagi ma sealt internetist uurisin ja siis poolkogemata poole tähelepanuga lugesin ühte blogi, mille autor oli raamatus hirmus pettunud. Et negatiivne ja eestlased on tuimad ja kurjad ja nõnda edasi. Mina mõtlesin sellepeale muidugi kohe, et nii-nii, ilmselgelt pole välismaal elanud. Sest tegelikult on kõik sulatõsi. Eestlane ei ole mitte ainult kuri, vaid ka ebaviisakas, külm ja reserveeritud. Vaata, lugeja, endale näkku ja küsi, millal viimati tänaval võõrale inimesele naeratasid. Millal ütlesid viimati palun või aitäh? Millal vabandasid, kui kedagi kogemata nügisid ja millal vabandasid lihtsalt sellepärast, et tänaval tekkis arusaamatus (kes peaks mööduma vasakult ja kes paremalt poolt) mistõttu võõraga terve minuti koha peal tammusite. Selline ette-taha viisakus tundub totter? Mida oligi tarvis tõestada.

Minu jaoks oli Petrone('i? itaalia- või ameerikapäraselt?) aus kriitika meie armsa Eestimaa kohta parim osa sellest raamatust. Mõnda aega võib ju kuulata seda oh how nice how pleasand what a charming old town juttu, aga siis tekib tunne, et jajah, toretore, kuidas TEGELIKULT on. Mis ei ole ilmselt ehteestlaslik suhtumine, eestlane tundub üldiselt ikka olevat pimeduseni patriootlik, teda lihtsalt kasvatatakse nii. Kõigis õppeainetes, kus saab, pannakse põhirõhk eestlasele (ja just eestlasele, mitte Eesti elanikule. Mida teame tegelikult baltisaksa elust?), igal pidulikult puhul lauldakse hümni, viimasel ajal on ülipopulaarseks saanud ka rahvusliku tikandi ja kanga kasutamine igal pool, kus võimalik. öö-, päeva- ja külalaulupeod, pisaraid kiskuvad mastaapsed rahvuslikud filmid, raamatud, milles kõiksugu väljamaalased meie väikesele riigile truudust vannuvad. Eesti keel sai iludusvõistlusel teise koha ja kõlab nagu laulmine, eestlased on igal alal kuulsad. skype, lurich ja palusalu. The little country that could.

Mis ei ole läbinisti halb. Jään vaadetelt siiski konservatiivseks ja konserveeriks seda eestlust ka meeledi. Rahvused teevad maailma rikkamaks ja kui me enda oma tahame säilitada, on teatud müütilisus väga oluline. Meid on ainult pisut üle miljoni, kui me pooli enda seast superkangelasteks ei peaks, siis poleks meil üldse lootust. AGA aga aga. Kodumaa-armastuski ei tohiks päris pime olla. Peaksime märkama, ja välismaal elanu jaoks on see lihtne ülesanne, ka oma vigu. Ja võibolla tõepoolest neid ka teistele rohkem eksponeerima. Vii tuttav turist, kes põhivaatamisväärsusi on näinud, Koplisse, Musta-, Lasna- või Õismäele, Paldiskisse, Sillamäele või lihtsalt rongiga Viljandisse (kesklinna suunas liikudes läbite siis linnaosa, mis minu inglise sõbra jaoks kehastaski Ida-Euroopat). Või palu neil tulla talvel või hilissügisel, kui kõik on arutult ühevärviline. Ja SIIS tutvusta talle kohalikku inimest, kes oma ümbrusest hoolimata on tegelikult külalislahke ja hea südamega, lihtsalt introverne ja napisõnaline. Kui eestlane õpiks armastama oma kodu nii, nagu seda teeb Mr Petrone, kogu tema ilus ja inetuses, oleks õnn üsna lähedal.

Raamatust ka:) Petrone kirjutab väga haaravalt ja vaimukalt, ei mäletagi, millal raamat viimati nii kiiresti käes jooksis. Kindlasti on suur osa ka uudishimul: mida need inostranjetsid ikkagi meist arvavad. See võib mul olla muidugi ka mingi isiklik kiiks, olen solvumise hinnaga arvestades alati valmis kuulama, mida inimene TEGELIKULT arvab minust või minu sõpradest ning üritan seda enda arusaamadega võrrelda. Nagu eespool mainitud, siis antud raamatu autoriga olen enamus ajast ühel meelel.

Väga meeldis mulle ka peategelase ja jutustaja enda areng läbi raamatu, omamoodi eestlaseksmuutumine. Kuidas loo alguses igal pool ebaviisakust ja huvi puudumist kogev ameeriklane lõpus kaasmaalaste liigfamiliaarsest suhtlusviisist ära kohkub. Tore episood oli ka see, kus noormees pärast pikka masendavat talve saabunud joovastaval kevadel enese pulbitsevate emotsioonidega midagi peale ei mõistnud hakata. Siinkohal avaldus ka üks suur tõde: eestlane on nii tuim seepärast, et on "kasvatanud immuunkesta, et pidada aasta aastalt vastu perioodilistele ilmastiku põhjustatud tujuhäiretele". Viimasega kaasnes minu jaoks teatud heureka efekt, sest minu arvates on see eestlase olemusele vägagi rahuldav seletus. Mida stabiilsem kliima, seda tulisem temperament? Lisama peab veel seda, et sageli on Eestis elada palju lihtsam kui riikides, kus igaühel on kohustus huvi tunda (või teeselda), kuidas sul läheb. On olukordi, kus igaüks (kaasaarvatud raamatu autor) mõistab, et päris hea on, kui sind kogu aeg ei torgita.

Lõpetuseks veel üks tsitaat sama, temperamendi teemal.
"Eesti armunute tülid ei lõppenud enamasti aga purunenud klaaside ja lömastatud puuviljadega. Need olid rohkem nagu tulised kohtuvaidlused. Ühine juurdlus selle üle, miks ülimalt põhjalikult organiseeritud plaanid olid nurjunud."

Lugege raamatut. Ta on tore, soe ja armas.
Nagu meie Eesti.

Sic transit gloria mundi

2009-12-29T06:59:00.001-08:00

"Mees, kes teadis ussisõnu"
Andrus Kivirähk

Pikema sissejuhatuseta.
Ilmselt võib selle raamatu sugulaseks pidada Kiviräha "Rehepappi". Lugesin seda õrnas põhikoolieas ja seetõttu ei oleks mõistlik neid kahte siinkohal võrrelda: minu mälestused eelnimetatust on parimal juhul hägused. Nii palju mäletan ma küll, et mulle avaldas muljet see, kui loomulik ja iseenesestmõistetav tundus inimeste ja rahvapärimusest tuntud tegelaste kooseksisteerimine. Antud raamatus vahetab Kivirähk mingis mõttes pooli, võttes seisukoha, et haldjaid pole olemas, aga erinevalt mõnedest arvustajadest ei pea mina seda probleemiks. Ega Tolkien'gi kõiki oma väljamõeldisi ei uskunud ja keegi poleks shokeerituks tulnud, kui ta oma järgmises raamatus igasuguse fantastiliste olendite olemasolu oleks välistanud. Ehkki tuleb tunnistada, et antud võrldus teeb ülekohut Tolkien'ile, kuna tema eepiliste mõõtmetega saagadega ei saa "Ussisõnu" küll kuidagi kõrvutada.

Ka selles raamatus teeb Kivirähk reaalsuseks pärimuse ja loob veidi kõhedusttekitava ürgse atmosfääri. Mitte küll nii edukalt, kui "Rehepapis", aga siiski. See mulle meeldis. Ja mõned tegelased ja merekollid ja jutustavad loomad. Hästi. Ja jutt jookseb libedalt, lihtne lugeda. Toretore.
Ja mis siis?

Lugu on ju huvitav ja haarav ja kõik, lugemise ajal ei tekigi küsimusi, aga mida rohkem lõpu poole, seda enam hakkad ootama mingit mõtet või sõnumit midagi ja seda justkui ei tulegi. Loo jutustamine on ju tore küll, aga mida sa öelda tahad? Kõik on halb, kõik mädaneb, kõik kaob, inimesed on lollid? Nagu nii mõnigi teine, tahaks küsida: mis juhtus, Andrus? Kes sulle liiga tegi? Millest selline pessimism?
Külmaks jätab. On meeldejäävaid hetki, aga kaasa võtta pole nagu midagi. Ei jää elu katki, kui jääb lugemata.

Seda läbivat ateismi peaks vist ka puudutama. Ma saan aru, et autori jaoks on kristlike külainimeste kritiseerimine otsene religioonivastasus, aga sellegipoolest otsustan mina lugeda seda kriitikana inimeste lolluse pihta. Sest
a)intelligentsi religioonivastasus on nii moes, et sellest on saanud uus lollus ja pimedus ja see on minu jaoks lihtsalt igav
b)ajal, mil meie eesmärk peaks olema erinevate veendumustega gruppide lepitamine ja nendevahelise dialoogi ehitamine, tundub pime sõim ühe grupi suunas totter ja rumal.

Sellised lood.

Cormac McCarthy on dementor

2009-06-13T08:52:00.000-07:00

"The Road"
Cormac McCarthy

Mulle ei meeldinud see hea raamat.

"The Road" on vastik raamat. Samas on üsna keeruline kuskilt kinni hakata, et oma sellist arvamust põhjendada.
Kuidagi ei saa öelda, et ta ei oleks hästi tehtud: selle tunnistajaks on juba lugejas esile kutsutud akuutne reaktsioon ise. Haruldase osavusega loob McCarthy üliväheste vahenditega eraordselt mõjuva atmosfääri. Ja nagu peaaegu kõik arvustajad leiavad, loob pilte, mis jäävad kummitama. Iseasi, kas see hea on.
"Kas see hea on" olekski loogiliselt teine kategooria, milles raamatut kaaluda. Lõputult ja kõikuva tulemuslikkusega on erinevates seltskondades vaieldud hea vs hästi tehtud teemal, "The Road" aga sellist diskussiooni justkui ka ei võimalda: väärtused, millest McCarthy kirjutab, lubavad minu silmis teda siinkohalgi heaks nimetada. Lootus, eneseohverdus, julgus, blaa.
Milles siis asi?

Ilmselt eelpoolmainitus, piltides, mis jäävad kummitama. Nagu McCarthy ise raamatus kirjutab, seda, mis kord on pähe pandud, sealt enam ära võtta ei saa. Ja antud raamatust jäävad pähe koledad asjad. Pildid, mida eelistaks mitte kirjeldada; meeleolu, mis on rusuv ja tekitab tunde nagu
noh, mis tunde need dementorid tekitasid.
Lugesin viimased 60lk ühe soojaga (judisedes mitmel juhul vastikusest) ja pärast seda oli mul tunne, et mitte miski ei suuda mind enam rõõmustada. Mul oli süda paha ja tundsin tungivat vajadust millegi värvilise ja millegi magusa järgi. Ja positiivselt meelestatud inimesena ei ole ma sellisest hingeseisundist sugugi huvitatud. Ma saan aru, et elus juhtub koledaid asju ja et lõpu ilu võimendamiseks on vaja, et enne oleks kole. Aga sellest raamatust ei jää kõlama mitte lõpu ilu vaid eelnenud võikus. Ilmselt on kohatu kaht eri žanrist teost niimoodi võrrelda, aga tahes-tahtmata tekkis mul lugedes paralleel minu absoluutse lemmikfilmiga, Roberto Benigni teosega "La vita e bella". Filmi pealkiri reedab häälestatuse.
"La vita e bella" räägib sisuliselt samast asjast ja omab sarnast, ehkki lootusrikkamat lõppu. Aga emotsioon, mis temast jääb on täiesti teistsugune.

Tegelikult on mul suisa hea meel, et seda raamatut lugesin, sest see avas mulle natuke rohkem Beningni filmi. Ja 1:0, Beningni filmis ei kaota Lootus Süütust ja publikum lootust ja meelerahu. Bring on the Benignis, McCarthy'd aga jätan teistele, kui "The Road" mingilgi määral tema stiili iseloomustab. Minul pole teda vaja.

McCarthy: maailm on kole hoolimata inimese ilust
Benigni: inimene on ilus hoolimata maailma inetusest

Jooksu pealt mõõdetud maailm

2009-03-11T12:08:00.000-07:00

"Maailma mõõtmine"
Daniel Kehlmann

Selle raamatu juures tuleb ilmsesti kõigepealt rääkida tõlkijast.
Kristel Kaljund, ma olen su esimene fänn.
Tõlkija on suureks abiks asjade juures, mida autor on jätnud seletamata (peaks mainima, et see on minu meelislähenemine: autor eeldab, et lugeja on ise piisavalt haritud, et tegelaskujusid teada(enamik sakslasi ehk ongi, kui räägitakse nende rahvuslikest suurkujudest?) või piisavalt intelligentne, et wikipediast otsida). Ms Kaljund on abivalmilt selle töö lugeja jaoks ära teinud, tema lehe alläärel ilmuvad kommentaarid on piisavalt pikad, et kätkeda kõike vajalikku ja piisavalt lühikesed, et mitte muutuda omaette kirjatükkideks. põhjalikud biograafiad raamatu lõpus aga seda juba peaaegu on, ja see on imeline! ilusas proosas huvitavalt kirjutatud täiuslikud lookesed. hurraa.

tõlke kiitmise järel sobiks nüüd täheldada, et ilmselt peaks seda raamatut hoopis originaalis lugema. tõlkija isegi tunnistab järelsõnas, et üks stiili aspekt (kaudne akadeemiline kõneviis) hästi ei tõlku. kas oli asi selles või milleski muus, aga raamat kuidagi lippas eest ära. esimesest lausest oli selge, et proosa on väga hea - algas kohe hoogsalt ja humoorikalt ja teravmeelselt, lausa säravalt. aga seisma justkui ei jäänudki. ilmselt ka see, et autor dialooge kirjavahemärkidega muust tekstist ei eraldanud, lisas kiirust. tõtt-öelda muutus see natuke tüütukski: tekkis mulje, et juhtub palju, aga samas on täielik sündmustevaegus. näis, et ükski juhtum raamatus pole piisavalt oluline, et selle jaoks või pärast seda korraks hoogu maha võtta. ilmselgelt on selline kirjeldustevaba lakoonilisus autori stiil, aga mind jääb närima küsimus, kas originaalis pole ehk tulemuseks ladus ja virtuoosne proosa eestikeelse libeda põranda asemel. õpin keele selgeks, saame teada.

lugu ise oli huvitav lugeda ja, nagu juba mainitud, kahtlemata hästi kirjutatud. kuuldavasti on Kehlmann esimesi, kes muidu surmtõsisesse saksa kirjandusse julgeb tulla nalja tegema, ja seda veel suurkujude kulul. mis on üdini positiivne.
raamatu taga on haritud intelligentne autor, kes on ajastut põhjalikult uurinud ja annab oma teadmisi väga hästi edasi, ilma hugo'like eneseunustuste- ja brown'ilike punasekstegemisteta. põnev on autori abiga üritada piiluda, mis toimub inimeste peas, kelle aju võimekus ise jääb tavainimesele hoomamatuks, rääkimata asjadest, mida see on võimeline genereerima.
tasub lugeda küll.

p.s. Kui Carl Friedrich Gauss suri, pandi tema aju formaalaldehüüdi ja sest ajas saati on üritatud teaduslikul teel selgitada selle toimemehhanisme.
edutult.

Lihtsalt Fowles. Ja palju enamat.

2009-02-09T10:34:00.000-08:00

"The Magus"
John Fowles

John Fowles'i raamat "The Magus" (eestikeeli Maag) on mind kummitanud lapsepõlvest saati, peamiselt provokatiivse kaanepildi tõttu, mida kannab minu kodus leiduv versioon: mehe torso reiest rinnuni, paljas ja pruun nagu pronkskuju. rinnal väike sisalik, ühe käe ümber väädid (mis peost on kriimustanud välja vere), teine käsi, pihk avatud, hoiab südant, roosi ja (kalla) liiliat. alles seda pilti siinkohal kirjeldades jõuab mulle kohale, kui GENIAALNE see illustratsioon on ja kui tähenduslik. (ausalt öeldes kogen seda praegu päris võimsa emotsioonina, mida paraku ei saa jagada need, kes lugenud ei ole) lapsepõlves aga tundus see mulle äärmiselt kahtlane. mis raamat see ometi saab olla avalikult riiulis sellise pildiga?! hirmpaks ja palja mehega.
selle aasta esimestel päevadel jõudis kätte aeg see sealt riiulist võtta. kui, tallinna jõudnud, raamatu köögilauale asetasin, oli anna esimene reaktsioon öelda, et mäletab seda oma lapsepõlvest.

raamatut ennast kirjeldama hakates on esialgu nõutus, sest kuskilt ei oska kinni hakata. hea meelega võrdleks sellest raamatust kirjutamist millegagi, aga ainus paikapidav paralleel seostub teose peategelase Nicholas Urfe'i läbielatuga. küsida, kuidas "Maag" oli oleks nagu küsida temalt, kuidas ta Kreeka-aasta möödus. ja ilmselt see ongi võti. Fowles on harukordne oma võimes teha lugejast peategelane. asi läheb juba samastumisest sammu edasi, kuskil raamatu keskel tundsin, et alguses asetleidnud sündmused oleks justkui olnud aastaid tagasi ja hoopis teises maailmas ja avastasin siis šokiga (esimene paljudes avastamisšokkidest), et see on ilmselt täpselt see tunne, mis peategelast valdab. edasine on samastumisajalugu. raamatut käest pannes on lugeja emotsionaalselt teinud läbi kõik, mis peategelanegi. kurnatud, out of one's debth, at one's wits' end.

mis veel peaks kindlasti ütlema.. minu elus on vast üks raamat mind enne seda niimoodi haaranud (Meister ja Margarita), et seda hetkekski käest ära ei taha panna. tellis ja pool, aga täiesti kadunud on ka rushdie põhjustatud umbusk paksude raamatute suhtes. nii täielikult loo sisse ei ole ma aga küll kunagi läinud, niimoodi ennast unustanud. laupäeval võtsin "korraks" raamatu lahti ja kui järgmine kord kelle vaatasin, oli möödunud poolteist tundi. et kõik ümbritsev nii täielikult kaoks.. jääb ainult kreeka, ilusaim ja julmim riikidest.
raamatu viimase 30 lk lugemise juurde läksin poolpühalikult nagu paratamatusele vastu. just nagu Nicholas etenduse lõppvaatusele.

ja siis võibolla sellest, mis see raamat mulle ütles. ega ma ei tea. ma olen täiesti veendunud, et ei mõistnud 70% kultuurilis-kirjanduslikest vihjetest ja 60% psühholoogilis-filosoofilistest. ühel hetkel avastasin (ikka taaskord šokiga), et võibolla see peabki nii olema. kirjanduslikus plaanis oli Urfe minust küll ees, aga toimuvas mõistis sama vähe kui mina. ja ilmselt ei lõpe raamat (ja mitte lugu, sest lugu jääbki lõputa) tema jaoks ka palju rohkem valgustaval kui minu jaoks.
õppisin ka enda kohta midagi: olen kergeusklik üleloomulikule avatud intuitiivne naisterahvas. Nicholas'e olukorras oleksin ilmselt, suu ammuli ja silmad pärani neelanud alla kõik, mis ette söödetakse. ja oleks pääsenud valutumalt?

loo "lõpus" (sest traditsioonilises mõttes seda tegelikult ju pole) ei ole kõik hästi, aga mitte ka pöördumatult halvasti. vist. sest väga halvasti ju ikka on. Fowles ise kirjeldab kõige paremini, kui räägib kahe inimese vahel olevast väga kitsast aga lõputult sügavast kuristikust. me ei saagi teada, kas see on ületatav. aga viimases lauses (nagu ma Ilu nägemise šokiga avastasin) näitab kirjanik silda. mitte konkreetselt selles juhtumis, mitte üheski teises, aga silla olemasolu võimalust. kui siinkohal arutelu jätkata, tuleks rääkida nimetet Ilu ja tema taguse Tõe (mis räägib ei muust kui Armastusest) päritolust. teine kord.

(signed)
üleloomulikule avatud intuitiivne naisterahvas.

pseudo-p.s. tähelepanelikum lugeja märkas ehk, et erinevalt kõigist teistest selle lehe "arvustustest" ei ole siinse kirjatüki illustratsiooniks kõnealuse raamatu kaanepilt. eelpool mainitud põhjustel ajasin guugli pildiotsingus taga just SEDA kaanepilti, mis minu Fowles'il oli, aga leidsin hoopis selle foto. ma ei saanudki täpselt aru, kes oli selle blogi autor, kust selle leidsin, ega ka seda, kes täpselt selle foto autor oli. mis on ainult, nagu inglased ütlevad, apt.
pildi allkiri on "finding the magus' villa bourani" ja mulle tundub, et ta sobib sellest raamatust rääkivat blogi saatma paremini, kui mistahes kaunis ja kuitahes asjakohane kaanepilt. kui palju põhineb "Maag" päriselul? kas bourani oli/on päriselt olemas? kas see villa ongi bourani? ja lugeja ongi võtnud Nicholas Urfe'i endaga koju kaasa ja otsib tõtt loos, mis ehk oli fiktsioon, ehk ei olnud ka. Sellest, kui väga see kõlab, nagu raamatus toimuv, saavad aru need, kes on lugenud.

vaadake seda blogi ka, see on väga ilus ja seal on teisigi kirjanduslike paikade fotosid. http://ortebuecherbilder.blogspot.com/2007/10/villa-bourani-magus.html

Väga hea proosa liiga

2009-01-24T02:46:00.000-08:00

Eesti
Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus"
Rein Raud "Vend"

Suurbritannia
Roald Dahl lühijutud
Evelyn Waugh "Brideshead Revisited"
Ian McEwan
Sebastian Faulks "Birdsong"
John Fowles "The Magus"
Dave Eggers "A Heartbreaking Work of Staggering Genius"

Vene
Mihhail Bulgakov "Meister ja Margarita"
Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

nimekiri täieneb lugemuse kasvades. ja on subjektiivne.
või kas on?

Elegantne Rein Raud

2008-12-13T07:02:00.000-08:00

"Vend"
Rein Raud

Rein Raua romaan "Vend" on mitmes mõttes minu ideaalraamat. Esiteks on ta lühike. Raud 1- Rushdie 0. Ma saan küll aru, et on raamatuid, mis peavadki olema pikad ulatusliku tegevuse (vt Tolkien) või kirjaniku lähenemisnurga (vt GRR Martin) tõttu, sageli aga tuleneb raamatu pikkus lihtsalt sellest, et kirjanik vahutab ega oska oma mõtteid mõistliku selguse ja elegantsusega kokku võtta. Elegantsus ongi võtmesõna, kusjuures tänama pean Apollo kliendilehte, kes minu emotsiooni selleks sõnaks vormis. hurraa. Ja elegantne on ta küll, see raamat, elegantne nagu parimad matemaatikavalemid. lühike ja ilus.
Teine sõna, mille Apollo kliendileht mulle kinkis, on "nõtke".
Rein Raua raamat (imeline assonants) on gasell.

Välisest täiuslikkusest rääkides tuleb juttu teha veel imelisest kujundusest (Asko Künnap), mis minu silmades on ülioluline. Mul on ka mõttekaaslasi. Ilus raamat on pool võitu, raamat peab tahtma sulle kotti ja koju riiulile tulla ja kutsuma silitama ja lehte nuusutama. Siin on kõik paigas, kiri on punakaspruun nagu lehe päis ja silm puhkab igal sentimeetril.

Lugu ise on välimusele vastav. Haarav lugu läheb lühikeste peatükkide abiga nii kiirelt käima, et õhtul lugema hakates surud öise ülevaloleku ja lõpu kiire saabumise vältimiseks jala pidurile ja läbid raamatu ettevaatlikult ja end aeglusele sundides nagu järsust mäest külg ees alla tulles. Sõnad nagu pärliread, täpselt kaalutletud ja ei ühtki üleliigset, ei midagi juhuslikku. Pisut häiris kohati miskipärast lauseehitus, oleksin ise mõne verbi tõstnud teise kohta. Kohati tekitas filmilikkus ka tunde, nagu peaks kogu jutt tegelikult inglise keeles käima ja seetõttu peatusin mõne väljendi juures, et kaalutleda, kas see eesti keeles ikka eksisteerib. Aga mida mina, kollanokk ja teisest keeleruumist rikutu, tegelikult eesti keelest tean.

Tegelased on värvikad, samas nende kirjeldamisse ei laskuta. Pea kõiki neist näeksid justkui siluetina, varjuna, palju jääb saladuseks. Kui ma žanriga rohkem kursis oleks (teadjamad ütlevad ajakirjanduses, et tegu on spagetivesterniga), näeksin siin võibolla mitte niivõrd Raua väljamõeldud tegelasi kui vesterni Tegelasi, nagu commedia dell'arte Pantaloned ja Colombinad. Aga ma ei ole, nii et jätan sel teemal arutlemise kellelegi teisele. Samuti jään kindlasti ilma mõnedest inside vihjamistest ja naljadest. See selleks. Tegelaste omavahelises ühendamises raamatu lõpus on taaskord nõtkust, elegantsi. Kõik on nii hirmus võluv.

Ja veel tähtsaid asju: õiglus võidutseb ja raamatu lõpus on häppi end ja helgus. Lisaks see, et tegemist ei ole akadeemikliku raskemeelse filosoofilise tekstiga, mis üritaks tähtsa näoga põhitõdesid sõnastada. Ja ei ole ka tänapäeva kirjandusele omast soppa ja roppust. On hoopis väärikas, aga sealjuures mänglev lõbutsev autor, kes ometi oskab ka neid tähtsaid tõdesid oma vesterni pikkida. Ilusaid lauseid, millel on peaaegu maitse. On poeedikalduvusi.

On värskust, on selgust, on ilu, on helgust, on rõõmu ja armastust.

Loetagu.

Natuke igav Tracy Chevalier

2008-05-15T07:47:00.000-07:00

"Burning Bright"
Tracy Chevalier

See raamat leidis tee minu riiulisse taaskord tänu kaanele. Eelnevalt olen niimoodi soetanud Markus Zusak'i teose "The Book Thief". Eks iga kord ilmselt ei vea..
Antud raamatu on autori uusim, olen lugenud ka kolme Chevalier' eelmistest ja need meeldisid mulle oma zhanris küll, eriti "Girl with a Pearl Earring" (film see-eest on juba absoluutselt vaimustav!). ajaviiteks täpselt paras lugeda, hästi kirjutatud, samas kerge, samas on tunda, et taustauuringud on tehtud korralikud ja autor on intelligentne inimene. Ajaloolise tausta väga heast tundmisest saab aimu ka seda raamatut lugedes ja, mis seal salata, William Blake'i isik sai minu jaoks palju värvi juurde, eriti seepärast, et mul temast eelnevaid teadmisi eriti ei olnud, ja minus valmis kindel plaan tema luuletused millalgi ette võtta. väga hästi kirjeldab Chevalier ka Blake'i kaasaegset londoni-elu ja linna ennast. lugu ise aga jääb kuidagi natuke lahjaks, kohati ei ole lihtsalt kuigi huvitav, kohati hakkab suisa igav. korralik kulminatsioon ja lõpplahendus näikse nagu ka puuduvat, ei mingeid pöördelisi momente, lugu lihtsalt kulgeb võrdlemisi etteaimatavaid radu pidi suhteliselt etteaimatava lõpu poole. mina igatahes tahaksin ühest raamatust natuke rohkem.

Võluv ja haarav Käbi Laretei

2008-03-01T14:19:00.000-08:00

"Vihmapiisad ja kuupaiste"
Käbi Laretei

käbi laretei raamatu leidsin pool nädalat tagasi juhuslikult kooli raamatukogust. jäi pilk ta peale pidama, sest raamat ise on väga ilus. ja kohe sai selgeks, et sisu on ka. kahjuks on 2005. aasta teine trükk täiesti läbi müüdud, heal meelel oleks selle raamatu omale ka riiulit ehtima muretsenud."Vihmapiisad ja kuupaiste" kujutab endast kogumikku muusikateemalisi esseid, mis ilmusid aastaid tagasi rootsi disainiajakirjas. laretei kirjeldab eredamaid seikus oma äärmiselt värvikast elust, kokkupuudetest tuntud muusikutega (stravinski, gulda, gould jne), oma interpreedikarjäärist, muusikast üleüldse ja nii edasi. raamatu põhiline võlu on selles, kuidas ta seda teeb: laretei on fantastiline kirjeldaja ja jutustaja, ta oskab oma lugejat jäägitult köita. ise sõitsin niimoodi lugedes jannsenist kalevini, märkamata, mis mu ümber on ja peaaegu oma peatust maha magades. pianist-kirjanikul on haruldane võime luua lugejas erakordselt eredalt möödunud hetki. tunnen, et olen ise istunud proovis stravinskiga ja käinud gulda ja karajani kontserdil. targa ja andeka daami haaravad ja liigutavad mõtisklused. kohustuslik repertuaar.

Saatanlik Salman Rushdie.

2008-03-01T10:19:00.000-08:00

"The Satanic Verses"
Salman Rushdie

Islamimaailma reaktsioonist raamatule
salman kirjutas 1988.aastal raamatu, raamatut süüdistati jumalateotuses ja uskumatuses, iraani kõige tähtsam religioonimees käskis moslemitel tappa rushdie ja tema kirjastajad. suurbritannia võttis mehe oma kaitse alla. raamat keelati indias, bangladeshis, sudaanis, lõuna-aafrikas, sri lankal, keenias,tais, tansaanias, indoneesias, singapuris ja venetsueelas. USAs ähvardati raamatupoode, pomm pandi 2 USA ja 6 Suurbritannia poodi. raamatut hakati müüma salaja leti alt. raamatu jaapani keelde tõlkinu pussitati surnuks, tapmiskatse tehti ka 2 teisele tõlgile, kes pääsesid vigastustega. edaspidi ei avaldatud nii mõnegi tõlgi nime. rushdie vabandas raamatu eest, vabandust ei võetud vastu, keeldumisele lisaks teatati, et kui mittemoslem teab rushdie asukohta ja tal on seega lihtsam ta tappa, tuleb moslemil talle selle eest maksta. üks briti kodanik rööviti protestiks suurbritannia rushdie kaitsmisele.
2006.aastal teatas iraan, et tapmiskäsk jääb jõusse igaveseks. igal aastal 14.veebruaril saab rushdie iraanilt kaardi, kus teatatakse, et nad ei ole unustanud oma vannet ta tappa.

Raamatust endast
kõige selle pärast, mis rushdie on läbi elanud ja reaktsiooni ägeduse pärast võiks lausa loota ja soovida, et tegu oleks tähelepanuväärse raamatuga. paraku ei ole. on fantastilisi hetki, tõelisi pärleid, suurepärast poeetilist keelekasutust ja äärmiselt kõrget fantaasialendu. aga hirmus palju on lihtsalt vahtu. raamat kannab kergeid grafomaania märke (550 lk) ja mulle jääb küsimus, kas ta ei oleks saanud seda kõike öelda vähemate sõnadega, kas see poleks olnud võluvam. sest lugedes on suur osa ajast lihtsalt tohutult tüütu. tahtejõudu rakendasin korduvalt, et see ikkagi läbi lugeda-lootuses, et lõpus läheb jube heaks. ega läinud, paraku. rushdie toob sisse kohutavalt palju tegelasi ja tegevusliine, mina igatahes ei jaksa järge pidada, kes on kes, kus ja mis ajal. pluss siis veel see, et ma ootasin midagi muud: otsin nähtavasti miskisugust "päris" maagilist realismi, midagi, mis enda jaoks tunduks täpselt nii, nagu peab olema (ei kõlvanud ei marques ega carter), rushdie nagu hakkaks seda sulle andma, maagiline hetk, kohe juhtuvad, üleloomulikud asjad, põnev, pinev..
ja siis lõhub illusiooni ära. nt: peaingliks kehastunud tegelane hakkab patust linna parandama, suureneb big beni suuruseks, astub tänavale, et liiklust peatada.. ja saab siis aeglaselt sõitvalt limusiinilt löögi ja satub haiglasse. justnagu kujutaks tegelane siiski vaid ette, et on peaingel. ja nii pidevalt. ja raamat jätab kustuva jälje.

Parimat
"Question: What is the opposite of faith?
Not disbelief. Too final, certain, closed. Itself a kind of belief.
Doubt."

"Then all of a sudden Changez Chamchawala left his face; he was still alive, but he had gone somewhere else, had turned inwards to look at whatever there was to see"

"Each new idea is asked two questions." 1."What kind of idea are you?" (kas vankumatu või muganduv) 2."What will you do when you win?"

"The towers stand upon stilts, and in the concrete formlessness beneath and between them is the howling of a perpetual wind, and the eddying of debris: derelict kitchen units, deflatable bicycle tyres, shards of broken doors, dolls' legs, vegetable refuse extracted from plastical disposal bags by hungry cats and dogs, fast-food packets, rolling cans, shattered job prospects, abandoned hopes, lost illusions, expended angers, accumulated bitterness, vomited fear, and a rusting bath."

viimane lõik on minu meelest nii meisterlikult kirjutatud, et selle nimel oli peaaegu väärt kogu raamatut lugeda. kirjeldatakse immigrantide elurajooni londonis, ja see, kuidas ta läheb olmejäätmetelt üle nö äravisatud isiklikele lootustele etc on minu meelest fantastiline. ja lõpetada lõik taas maise, lihtsa ja labase vanniga! minu meelest on selles lõigus lihtsalt kõik õigesti, rütm, keelekasutus, kõik.
midagi see rushdie siiski oskab.